Nüüdiskunst on hinnas

Parafraseerides Toomas Hendrik Ilvest, võis veel hiljuti Eesti kunstituru oksjonite kohta öelda, et „mis toond meid siia, see enam edasi ei vii“. Oksjonite fookus oli – küll väga üldistatult – Pallase koolkonnal. Kuigi servapidi sattus sisse ka sellest varasemat kunsti ja ka nö järel- või hilispallaslasi, domineeris ikkagi kaugem tagasivaade, ajaproovile vastu pidanud looming. Et väärt klassikat, turunduskeeles „kullafondi“ kuuluvaid teoseid liikus siiski vähe, oli ilmne, et oksjonid jäid pöörlema piiratud mahus ning pikas vaates terendus keskpärastumine, nii et olukord oli tõukeks küps.

Paari viimase aastaga ongi oksjonite fookus saanud justkui uue, suurema läätse. Kunstiturg nagu iga teinegi on isereguleeruv, taga pole siin ühtegi mõjukat suunamudijat ega kunstikomissari, lihtsalt kunstihuvi sümbioosis keskkonna arengu ja ostujõu kasvuga ongi liigutanud väärtusahelat.

Nii on meie seekordses ekspositsioonis esimest korda nimed nagu Agur Kruusing, Tuulikki Tolli, Peeter Pere, Urmo Raus – kõik tegelikult tuntud autorid rikkaliku portfoolioga, kuid senise konjunktuuri tõttu polnud oksjonivalikutesse siiski mahtunud. Muidugi on selles nüüdiskunsti tinglikus sektsioonis autoreid, kes on enampakkumistel siiski juba vanad tuttavad nagu Toomas Vint, Epp-Maria Kokamägi, Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe.

Märkimist väärib ka muutus oksjoniteoste mõõtudes. Eesti avaram kodu ning avardunud maitsemeel on toonud enampakkumisele senisest märksa suuremaid lõuendeid. Valiku suurim on Peeter Alliku 2,2 meetri laiune „Kunst, kunst“. Samasse ritta võib lugeda ka Jüri Kase, Jaan Elkeni, Maarit Murka, Merike Estna ning Alar Tuule teosed. Pindala ei ole küll kunsti väärtustamise mõõtühik, ometi on tendents mõõtude vabakssaamise poole siiski märk kunstituru mitmekesistumisest, kokkuvõttes küpsusest.

Arhitektiks õppinud Peeter Pere tuli kunsti koos teiste samast tsunftist pärit põlvkonnakaaslastega (Raoul Kurvits, Urmas Muru), kes moodustasid 1980ndate teise poole murrangulainel kunstiaktsiooni Rühm T. Energiat kiirgav rühmitus lõimis endaga veel mitmeid sädeinimesi teistelt aladelt, kellest mõned, sh Pere, jõudsid hiljem esindama Eestit ka Veneetsia biennaalil. Pere viljeleb eeskätt ekspressiivset maali. „Fatima“ on tõepoolest ilmutuslik, purpurne koloriit lisab aimatavale kehajoonisele pinevust.

Teos kuulub Ludmilla Siimu Soome perioodi algusse, kui ta huvitus abstraheeritumast loomingust. Oma kujundiloomes on ta alati usaldanud nägemuslikkust, olgu siis impulsiks öine unenägu või päevane mõttevälgatus. Siim on tundliku ühiskondliku närviga, seega ei huvita turismipanoraamid teda ka reisidel (olgu unes või ilmsi). Ka „Juhtumised Niilusel“ kätkeb pigem vaadet ajaloorikkale ja tänini avastusi pakkuvale Egiptuse tuiksoonele.

Miljard Kilk (s 1957) „Täringud“ (2002) õli, lõuend; 90 x 119; signatuur all vasakul; alghind 13500€

Miljard Kilgi pastoosne maal nullindate algusest, mil ta luges hüperrealismi enda jaoks ammendunuks ja liikus ajaloomaalide poole. Siiski on see veel pigem üleminekuperiood. Võimalik, et kunstnik tegeleski sellal enesekaemusega, sest kui vaadata tema äsjast näitust ERMis – ilmselgelt Miljard Kilgi seni mahukaim ülevaatenäitus –, siis on näha, kui napilt oli ta pannud seal välja just millenniumivahetuse aegset loomingut. „Täringutes“ on aimatav püha õhtusöömaaja motiiv, mis köitis teda paar aastat varem ja mille ta vormistas suuremõõtmeliseks maaliks „Dinee“. Siin võib tõlgendada, et autor on otsustanud krestomaatilise vaate lühema versiooni kasuks, lisades lõuendile tänapäevaseid detaile. Hilisemates ajaloomaalides, mida Kilk on viljelnud nüüd läbi paari aastakümne, on ta lisanud stseenidesse fantaasiakäike juurde.

Varalahkunud Peeter Allik jõudis kunstis tippu eeskätt graafikuna, iseäranis linoollõigete meisterlikkusega. Samas kuuluvad meie kunsti lähiloo klassikasse ka mitmed tema suureformaadilised, sageli sürrealistikud maalid. „Kunst, kunst“ on iseloomulik just ses mõttes, et kannab kahte näidet tema linoollõigete loomingust ning kogu siinset kompositsiooni seob meelelahutuslikus võtmes maalitud neidis. Allikut huvitasid sotsiaalse varjundiga teemad, nende käsitlemisel oskas ta huumorisse tempida annuse irooniatki.