Paradiisi fantoom

Grupinäitus “Paradiisi fantoom” vaatab kaasaegset ühiskondlikku seisundit, kus inimene kogeb ennast üha enam projektina, mida tuleb pidevalt täiustada, analüüsida, tervendada ja ümber kujundada. Võim ei avaldu enam otsese sunni või keeldude jadana, vaid peitub lubadustes paremast elust, arengust ja autonoomiast, kinnistades ettekujutust, justkui oleks inimese edu, väärtus ja läbikukkumine täielikult tema enda kätes. Kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on kirjeldanud, kuidas sellises raamistikus kujuneb inimesest iseenda haldaja ja distsiplineerija, kelle jaoks kontroll hakkab näima vabadusena.

Keha, emotsioonid, iha, tähelepanu, sotsiaalsed suhted ja isegi uni muutuvad millekski, millega tuleb pidevalt tegeleda, mida juhtida ja korrigeerida. Ambivalentsust, leina, kaotust, segadust, paigalseisu või haavatavust käsitletakse seisunditena, mida tuleb parandada, läbi töötada või ületada. Eneseabi ja heaolukultuur muudavad emotsionaalse elu üha enam hallatavaks: suhted vajavad tõlgendamist, kannatus põhjendamist ning inimese väärtus näib sõltuvat tema võimest kohaneda, taastuda ja toimida.

Moraal, tootlikkus ja kontroll ei puuduta enam ainult tööd või tootmist, vaid ka inimestevahelist intiimsust, keha ja igapäevase elu kõige argisemaid rituaale ja tegevusi. See, mis näib loomuliku või ihaldusväärsena, osutub sageli sotsiaalselt toodetud normiks, mille kaudu kujundatakse keha, harjumusi ja suhteid iseendaga.

Sama loogika ilmneb ka manosfääris, kus kontroll, distsipliin ja enesemajandamine kujunevad maskuliinse identiteedi keskseteks väärtusteks. Nii heaolukultuur kui ka manosfäär jagavad vastumeelsust haavatavuse, sõltuvuse ja lõpetamatuse suhtes, eelistades distsiplineeritud, pidevalt arenevat ja ennast juhtivat inimest. Ihaldusväärne võib siin osutuda petlikuks: peibutades kujutlusega puhtusest, tasakaalust ja kontrollist ja lunastusest, muutub see lähemal kokkupuutel lämmatavaks või ohtlikuks.

Hiliskapitalistlikus kultuuris allutatakse ka puhkus, lugemine või jõudeolek produktiivsuse, arengu ja taastumise loogikale. Tegevuse väärtus seotakse tulemuse, efektiivsuse ja eneseületusega. Selle kõrval ilmneb näitusel ka teistsugune ajalisus: aeglane, korduv ja lõpetamata tegemine, mis ei püüdle mõõdetava tulemuse ega eneseületuse poole.

Näituse pealkiri on laenatud Franco “Bifo” Berardi esseest, kus ta viitab Brian De Palma filmile “Paradiisi fantoom”, ning käsitleb kujutlusi paremast, tervemast ja terviklikumast elust, mis jääb neoliberaalse korra all elavale inimesele alati kättesaamatuks.