Rühm T märgilise näituse lõppemise eel korraldasime kolmapäeval, 16. aprillil galeriis hommikukohvi Eesti Kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega. Hea kunstihuviline teab, et Vaal galerii avati 35 aastat tagasi just Rühm T näitusega ning Sirje Helme on kunstiteadlasena selle siirdeaja üks autoriteetsemaid käsitlejaid. Tema koostatud kunstiloo ülevaadetest on läinud ajastu iseloomustuseks käibele ka väljend „kadunud kaheksakümnendad, ülbed üheksakümnedad“. Muidugi oli kohal ka nii Rühm T tookordse kui tänavuse näituse kuraator Eha Komissarov.

Järgnevalt avaldamegi Eha kokkuvõtte meie arutelust:

„Nagu sellest üleminekuajast rääkides tavaks, algas meiegi vestlus tsensuurist. Mõnda aega ei lastud kolme maalihuvilise noore arhitekti töid näitusele, põhjenduseks lohakas teostus. Nad ju ei kasutanud raame ja hoogne või ekspressiivne pintslikiri lõhkus tihtipeale vormi piire. Peeter Pere, Urmas Muru ja Raoul Kurvitz olid noored arhitektid, kelle kunstidessanti keegi ei oodanud. Suhtumine muutus, kui rühmale omane lohakas maalistiil hakkas teistegi maalijate hulgas levima. Vabadus on nakkav ja 1980/90 vahetusel nõudis maal endale vabadust vormi ikkest. Ka nende teemad olid eriskummalised – Muru huvitus vormist, Pere värvi ekspressiivsusest, Kurvitz kulges metafüüsilise ainestiku radadel, et väljendada väljendamatut. Kurvitz ise nimetas ennast külmaks ekspressionistiks – kujutagem vee ja vulkaani kohtumist, et seda libaterminit dešifreerida. Sirje Helme rõhutas Pere ja Muru maalides kosmilist dimensiooni, tõeliselt suuremõõtmelise maali kummastavat mõju vaatajale, kelle menüüsse kunstieksperimendid ei kuulunud.

Rühm T järgnev kunstitee põimus performance ümber ja mõnda aega tegutsesid nad esindusliku etenduskunstnike grupina. Performance viis nad ka Euroopasse, kus kogeti üsnagi ebaühtlast kunstitaset. Seda etappi Eesti kunstisuhtluses nimetas Sirje Helme kui õuenarri mängimist rikka valitseja juures. Metsikutele idaeurooplastele oli sageli lubatud see, mida kodusel skeenel võimalikuks ei peetud, kurioossemaks näiteks Oleg Kuliku inimkoer, kes Euroopa pealinnades hammustas inimest ja pisteti pokri – kõik see köitis Lääne kunstipublikut, ent seda „toodet“ tuli neil tellida Ida-Euroopast.

Rühm T liikmetest jäi maalile lõpuni truuks Kurvitz, Muru leidis ennast peagi joonistajana, mis sidus teda pigem graafikaga. Nii Pere kui Muru ehitasid üles tunnustatud arhitektikarjäärid, mis neid maalikunstist võõrutas. Sajandivahetusel kujunes kogu maalikunstis uueks reaalsuseks kodutuse teema. Antropoloogia ja sotsioloogia vahetasid esteetika välja, uued koodid ei ahvatlenud Rühm T liikmeid kaasa minema. Ent nad sümboliseerivad tänaseni imelist muinasjuttu võluvitsakese leidnud noormeestest. Ja galeriid on kohad, kus küpsevad kunstifetiśid.“

Rühm T näitus „Määrdunud lumi“ lõpeb laupäeval 19. aprillil, mil on avatud kella 12st kuni 16ni. Kel veel vaatamata, kiirustage!