Grupinäitus “Paradiisi fantoom” vaatab kaasaegset ühiskondlikku seisundit, kus inimene kogeb ennast üha enam projektina, mida tuleb pidevalt täiustada, analüüsida, tervendada ja ümber kujundada. Võim ei avaldu enam otsese sunni või keeldude jadana, vaid peitub lubadustes paremast elust, arengust ja autonoomiast, kinnistades ettekujutust, justkui oleks inimese edu, väärtus ja läbikukkumine täielikult tema enda kätes. Kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on kirjeldanud, kuidas sellises raamistikus kujuneb inimesest iseenda haldaja ja distsiplineerija, kelle jaoks kontroll hakkab näima vabadusena.
Keha, emotsioonid, iha, tähelepanu, sotsiaalsed suhted ja isegi uni muutuvad millekski, millega tuleb pidevalt tegeleda, mida juhtida ja korrigeerida. Ambivalentsust, leina, kaotust, segadust, paigalseisu või haavatavust käsitletakse seisunditena, mida tuleb parandada, läbi töötada või ületada. Eneseabi ja heaolukultuur muudavad emotsionaalse elu üha enam hallatavaks: suhted vajavad tõlgendamist, kannatus põhjendamist ning inimese väärtus näib sõltuvat tema võimest kohaneda, taastuda ja toimida.
Moraal, tootlikkus ja kontroll ei puuduta enam ainult tööd või tootmist, vaid ka inimestevahelist intiimsust, keha ja igapäevase elu kõige argisemaid rituaale ja tegevusi. See, mis näib loomuliku või ihaldusväärsena, osutub sageli sotsiaalselt toodetud normiks, mille kaudu kujundatakse keha, harjumusi ja suhteid iseendaga.
Sama loogika ilmneb ka manosfääris, kus kontroll, distsipliin ja enesemajandamine kujunevad maskuliinse identiteedi keskseteks väärtusteks. Nii heaolukultuur kui ka manosfäär jagavad vastumeelsust haavatavuse, sõltuvuse ja lõpetamatuse suhtes, eelistades distsiplineeritud, pidevalt arenevat ja ennast juhtivat inimest. Ihaldusväärne võib siin osutuda petlikuks: peibutades kujutlusega puhtusest, tasakaalust ja kontrollist ja lunastusest, muutub see lähemal kokkupuutel lämmatavaks või ohtlikuks.
Hiliskapitalistlikus kultuuris allutatakse ka puhkus, lugemine või jõudeolek produktiivsuse, arengu ja taastumise loogikale. Tegevuse väärtus seotakse tulemuse, efektiivsuse ja eneseületusega. Selle kõrval ilmneb näitusel ka teistsugune ajalisus: aeglane, korduv ja lõpetamata tegemine, mis ei püüdle mõõdetava tulemuse ega eneseületuse poole.
Näituse pealkiri on laenatud Franco “Bifo” Berardi esseest, kus ta viitab Brian De Palma filmile “Paradiisi fantoom”, ning käsitleb kujutlusi paremast, tervemast ja terviklikumast elust, mis jääb neoliberaalse korra all elavale inimesele alati kättesaamatuks.
Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis.
Näitus toetavad Eesti Kultuurkapital ja Põhjala Pruulikoda.
The exhibition “Phantom of the Paradise” examines the contemporary condition in which the human beings increasingly experience themselves as a project that must be constantly developed, improved, and reshaped. Power no longer manifests primarily through direct coercion or prohibition, but rather through promises of a better life, self-development, and autonomy, reinforcing the idea that success, worth, and failure lie entirely in one’s own hands. Cultural theorist Byung-Chul Han has described how, within such a framework, the individual becomes both manager and disciplinarian of the self, for whom control begins to appear as freedom.
The body, emotions, desire, attention, social relationships, and even sleep become things that must be constantly managed, optimized, and corrected. Ambivalence, grief, loss, confusion, stagnation, or vulnerability are treated as conditions that need to be fixed, processed, or overcome. Self-help and wellness culture increasingly render emotional life governable: relationships require interpretation, suffering demands justification, and a person’s value appears dependent on their ability to adapt, recover, and perform.
Morality, productivity, and control no longer concern only labor or production, but also intimacy, the body, and the most ordinary rituals and activities of everyday life. What appears natural or desirable often reveals itself as a socially produced norm through which bodies, habits, and relationships to the self are shaped.
The same logic also emerges within the manosphere, where control, discipline, and self-management become central values of masculine identity. Both wellness culture and the manosphere share an aversion toward vulnerability, dependency, and incompleteness, favoring instead the disciplined, constantly evolving, self-regulating individual. Desire itself may prove deceptive here: seducing through fantasies of purity, balance, control, and redemption, it becomes suffocating or dangerous upon closer encounter.
Within late-capitalist culture, even rest, reading, or idleness are subordinated to the logic of productivity, self-improvement, and recovery. The value of activity becomes tied to measurable outcomes, efficiency, and self-optimization. Alongside this, the exhibition also proposes another kind of temporality: slow, repetitive, and unfinished forms of making that do not strive toward measurable results or self-transcendence.
The title of the exhibition is borrowed from an essay by Franco "Bifo" Berardi, in which he refers to Brian De Palma's film The Phantom of Paradise, and deals with the imaginations of a better, healthier and more holistic life that always remains inaccessible to a person living under the neoliberal order.
The curator of the group exhibition is Lilian Hiob-Küttis.
The exhibition is supported by the Cultural Endowment of Estonia, and Põhjala Brewery.