Eha Komissarov: Naiskunstnike tagasitulek kui uus fenomen

27.04.2022
Vaal galerii kevadoksjon 2022 toimub 5. ja 6. mail – mõlemal päeval algusega kell 19.

Oksjonile saab registreeruda siin. Oksjoniplatvormil saavad pakkumisi teha vaid oksjonile registreerunud ning osalustasu maksnud kasutajad. Kevadoksjon 2022 osalemise tasu on 50 eurot. Vaal galerii kinnitab Teid oksjonil pakkujaks, kui olete tasunud osalemistasu, mille järgselt saadetakse Teie e-mailile aktiveerimise teade - see viib lõpule oksjonil pakkujaks registreerimisprotsessi. Tasumine OÜ Vaal Oksjonid pangakontole EE857700771001430160, selgitus “Oksjonil osalemine”. Soovi korral saate tasuda ka LHV LinkPay kaudu.

Oksjonilt ostetud teoste haamrihinnale lisandub ostutasu ehk buyer’s premium 10%.

Oksjoniteoste valikuga saab tutvuda siin. Oksjoninäitus on juba avatud Vaal galerii uuel aadressil Telliskivi 60A/5 ja ootab külastama E–R 12–18, L 12–16, muudel aegadel eelneva kokkuleppe korral.

Eha Komissarov tutvustab naisgraafikute oksjoniteoseid ja kunstitausta.

Naiskunstnike tagasitulek kui uus fenomen


Sõjajärgse nõukogude perioodi kunstis, eriti graafikas, oli suur osakaal naiskunstnikel. Võib väita, et 1990. aastatel alanud kunsti ümberhindavates protsessides jäid naisgraafikud teatavasse tõlgendusvaakumisse. Nende väga mitmekesistes kunstnikupositsioonides ei nähtud siis avaliku ruumi hõivamise võimekust, mis kohustuslikult kuulus esiletõusnud globaliseerumise diskursusesse. Ka nõukogude perioodi naisgraafikutel endil puudus valmisolek oma käekirja muutmiseks, sest graafika koha oli juba hõivanud uus ja kaasaja silmis tunduvalt atraktiivsem fotomeedia.

Pandeemia tõi kaasa ka muutused suhtumises ning vahetas väljakujunenud elulaadi konventsioonid uute vastu, sest sagedased välisreisid asendusid liikumiskeelu ja kodusistumisega ning taas leidsid endale õigustuse vanemad, erakordselt töömahukad kunstitehnoloogiad. Nii avastaski kunstimaailm uue tee esmalt tarbekunsti, klaasi ja keraamika juurde ning praegu on isegi näitustel popp demonstreerida vaipu. Kõik need on suurepärast käsitööoskust nõudvad ning töömahukad tehnoloogiad. Graafika esilekerkimine mõjus seetõttu ootamatult, ehkki ühe metallplaadi ettevalmistamine trükkimiseks nõuab ikka väga palju tööd.

Kuraatorid ja uurijad tegelesid samal ajal naiskunstnike sotsiaalse, kuid siiski veel marginaalse rolli uurimisega. Ka naiskunstniku sotsiaalne roll oli ehe näide naiste allasurutusest toonases ühiskonnas, kus valitses isegi mõtteline tööjaotus, milles olid üliolulised ja kõrgelt hinnatud just meeskunstnike meediumid nagu maal ja skulptuur. Naisgraafikute kunsti võrreldi siis pigem käsitööga – ja graafik leidis endale koha privaatsfääri juures, mis 1990ndate kontekstis oli minetanud oma senise tähenduse.

Pandeemiaga kaasnes uus, sissepoole suunatud elamisviis, mis iseloomustas pööret meie kõigi elustiilis. Ja suund sissepoole iseloomustas ka varasemalt tegutsenud naisgraafikute loomingut, sest naiskunstnikud avasid oma kujundimaailma valdavalt koduse intiimsuse vahendusel, kuid samuti väljaspoolse sfääri opositsiooni kaudu. Naisgraafikud süvenesid oma loomingus inimese subjektiivsesse maailma, mis annab võtme ka muude elunähtuste mõistmiseks. Sellest johtubki esituse eriline intiimsus, kuid samal ajal säilib teatud fiktiivsusaste autori tegeliku mina ja tema kujutatud tegelase vahel.

Teiseks lävendiks või komistuskiviks graafika võimekuse ees oli toonane sümboolne, isikupärastesse nägemustesse kätketud sümbolikeel. Kunst vältis otseütlevaid võrdlusi, ümbritses end salapärase ja vihjelise keelekasutusega.

Täna, mil käib sõda Ukrainas ja vaba maailm on asunud mõtlema totalitaarse valitsemisviisi vägivaldsetele meetmetele, mis sunnivad inimesi vaikima ja ennast tsenseerima, kus isegi sõjardid kasutavad sõjast rääkimisel vihjeid ja oksüümorone, saab ka loomemaailm rohkem aru kunstniku vastumeelsusest imperiaalsete riikide karmi, reaalpoliitilise, julma jõuga valitseva tegelikkuse suhtes ning paratamatusest pageda vihjekeelde.

Niisiis on uus aeg taas avastamas endas huvi totalitaarses süsteemis toimiva privaatsfääri ning autobiograafiaga tegeleva kunstniku vastu. Ka meie kunstimaailmal on aeg oma ajalugu veelkord ümber hinnata.

Vaala oksjonilt leiab valiku tuntumate naisgraafikute erinevate põlvkondade esindajate töödest: Vive Tolli, Evi Tihemets, Maret Olvet ja Concordia Klar on kasutanud ka väga erinevaid graafikatehnikaid.


Sõjajärgne naisgraafikute esiletõus sai tugeva aluse Vive Tolli pöördumisega folkloorsete aineste poole. Muhumaa juurtega kunstniku jaoks oli mere teema muidugi kesksel kohal. Tolli tõi graafikasse ka uue jutustusviisi, kus ta võrdleb eri valdkondasid esitlevaid kujundeid. Kunstnik jäi oma esitusviisile truuks kogu oma pika elu jooksul.

Täidan, täidan laeva 4/5“ on hea näide Tolli käekirjast, kus ta käsitleb paadi ning mere vastandlikkust, milles ta merd võrdleb abstraktsete vormide kaosega ning paati kirjeldab mugava ja turvalise sõiduriistana.

Vive Tolli (1928–2020) „Täidan, täidan laeva 4/5“ (2001) söövitus; plm 99 x 70,5; signatuur all paremal; alghind 1400€





Vähe viltune kellatorn 1/12“ teeb retke keskaegse arhitektuuri juurde, mis sai kunstnikule südamelähedaseks tema kunagistes Vana Tallinna ehitiste seeriates.

Vive Tolli (1928–2020) „Vähe viltune kellatorn 1/12“ (2003) söövitus, kõrgtrükk (vask); plm 69,5 x 49,5; signatuur all paremal; alghind 1400€ 



Maret Olveti teos „Suur kala 3/15“ on korrelatsioonis Valve Janovi jpt vanemate, sõjajärgsete eesti naismodernistide töödega, millel kalast sai pind, nö alusmaal dekoratiivsele abstraktsele mustrile. Modernistlik teos kirjeldab ka nõuka-aega, kus iseseisvat abstraktset kompositsiooni polnud soovitatav kultiveerida, küll aga tuli abstraktsioon kõne alla lapikul lestakalal.

Maret Olvet (1930–2020) „Suur kala 3/15“ (1967) autolito; plm 40 x 54 cm; signatuur all paremal; alghind 900€



Evi Tihemetsa „Noor inimene 13/18“ on hea näide eesti kunstniku autobiograafilise narratiivi tõlgendusviisidest. Tihemets tegeles aktiivselt naise kogemustele rajanevate identiteetide visualiseerijana. Lito-sügavtrükis laseb kunstnik kõnelda eri tehnikate väljenduskeelel: kerges litotehnikas naisesiluett sulandub sügavtrüki pindadesse, mis loob üsna tugeva kontrasti. Kuigi pildi teemaks olevat lugu vaatajale ei avaldata, asendab narratiivi just erinevate graafikatehnikate poolt kujutatav kontrast.

Evi Tihemets (s 1932) „Noor inimene 13/18“ (1968) värviline lito, sügavtrükk; km 62 x 48;
signatuur all paremal; alghind 900€  



Concordia Klar kuulub naisgraafikute järgmisesse põlvkonda, kes oli seotud popkunsti e. poplooriga. Teoses „Pühajärve 7/30“ huvitas kunstnikku popkultuuri erilaadne looduskogemus, mille juured on pigem animatsioonis, multifilmides ja illustratsioonides. Pilt astub vaataja ette filmikaadri kujul, vastavalt on ka pildipinda tehniliselt töödeldud. Sedalaadi teose põhiväärtus on ilul ja võimel äratada mälestusi, sest igal vaatajal on oma vahendatud metskitse kujutis, kellega ehk antakse võimalus kohtuda.

Concordia Klar (1938–2004) „Pühajärve 7/30“ (1973) pehmelakk; plm 48,5 x 64,5; signatuur all paremal; alghind 1200€



Vaal galerii kevadoksjoni teosed on jaotatud kronoloogiliselt kahele päevale, kuid teosed tulevad siis enampakkumisele alfabeetilises järjekorras. Teoste enampakkumine algab mõlemal päeval, 5. ja 6. mail kell 19 hübriidplatvormil, mis võimaldab ühiselt arvestada nii saalist kui veebist laekunud pakkumisi. Registreerimine oksjoniplatvormil oksjon.vaal.ee on juba avatud. Oksjonile registreerimine lõppeb oksjonipäevadel kell 18. Sellest hiljem laekunud registreerimistaotlused ei pruugi oksjoni alguseks jõustuda.