Avaleht

ART BASEL 2008 - PALJU KUNSTI EIMILLESTKI 16.06.2008

Kiwa pääses jalgpallihaiglast

Ühel juunikuu õhtul võis pürjelliku, rikka ja vana Euroopat nostalgitseva keskmise maitse jaoks "ilusa" Šveitsi väikelinna Baseli tänavatel näha hordide viisi natsionaalset sümboolikat ning värvilisi tolariideid kandvaid purjus ja röökivaid horde. Enamus oli nüri pilgu ja õllekõhtudega nooremas keskeas mehed, aga võis kohata ka lapsi ja terveid peresid. Massihüsteeria tähistas parasjagu toimuvaid pallimängu maailmameistrivõistlusi.

Ilmselt veidi parema maitsega inimesed siirdusid hoopis kohalikku messikeskusesse, kus toimus järjekorras 39. Baseli Kunstimess, mida korraldajad armastavad võrrelda olümpia-nimeliste hasartmängudega. Suurusjärgu ja mastaapsuse poolest vastab see tõele, nagu ka sõltuvus kapitali liikumisest. Sisu üle võib vaielda - ise usun, et kunst on igal juhul veidi positiivsem kui näiteks kamp täiskasvanud inimesi, õieti inimesekujulisi reklaamitahvleid üht vaest palli taga ajamas. Kohal oli esinduslik valik galeriisid üle maailma, väljapanekus oli nii moodsat klassikat kui palju kaasaegset nn biennaalikunsti. Valikukriteeriumiteks oli muidugi müügiedu (mis selgitab välja ka "võtjad", kui jätkata olümpia-analoogiaga), mis samas maitsele lõivu ei maksa - väga suur osa ekspositsioonidest (kuigi mitte domineeriv) sisaldas ilmselgelt mittemüüdavat või pigem raskestimüüdavat installatoorset kunsti, töötades pigem imago kujundamise mõttes. Disainilikku ja ruumikujunduse osadena maitsekalt mõjuvat ja  teadlikult kaasaegset taskuformaadis, st "normaalmõõtmetes" installatsioonikunsti oli muidugi valdav enamus.

Nii võibki sedastada, et kommertsiaalsuse mõiste kunsti kontekstis on muutunud, see ei tähenda enam kitši klassikalises mõttes (loomapildid, maastikupildid), vaid pigem kõrgetasemelist, ideepõhist, rõhutatult kaasaegset kunsti. Samas võib kindel olla, et põhikäibe kunstiturul moodustab ikkagi klassikaline kitš, ent Baseli kunstimessile neil asja pole - siin on koolitatud ja jõukas publik, siin on kunstiteosed, millel on eksklusiivsuse aura. Ilmselt võib kasutada mõistet "postmodernistlik kitš", mis omakorda peaks olema konjunkturistliku biennaalikunsti sünonüüm - korralikult kätteõpitud kaasaegse kunsti sõnavara ja selleks, et olla novaatorlik, pole vaja muud kui olla kaasaegne ja miski, mida sa kunsti pähe esitad, pole varem tehtud. Iseasi muidugi, et mida ja kas see novaatorlikkus või ka avangardistlikkus üleüldse miskit tähendada võiks - võimalik et probleemiasetus sellisena on juba võimalikult vanamoodne, nagu ka tööde liigitus ühe või teise -ismi alla. Revolutsioonide aeg on läbi, nüüd on aeg elada revolutsiooni viljade tarbimise ajajärgus - miksida ja varieerida lõpmatult popkunsti, minimalismi, kontseptualismi jne. Samas on selge, et kunstnik või teos, mis mikrorevolutsiooni põhjustada ei suuda, jääb tahes-tahtmata tähelepanust kõrvale.

Messiformaadis eksponeeritud kunsti ei saa muidugi vaadata samamoodi kui galeriides või muuseumides. Paari päeva jooksul rohkem kui kahe tuhande kunstniku teostega suhestumine kipub ikka välja nägema rohkem möödajalutamisena ja olemasolu ning mastaapsuse faktide konstateerimisena. Baseli kunstimess on nagu hiigelkollaaž või eisensteinilik "intellektuaalne montaaž", kus teosed ise jäävad detailideks ja tegelik tähendus avaldub terviku tasandil. Selles suurusjärgus messi puhul jääb täielik ülevaade tervikust muidugi samamoodi hoomamatuks. See mis mõjub, korda läheb ja tähelepanu pälvib, on seal kuskil vahepeal.

Muidugi ei saanud märkamata jääda kvantiteedi ja mastaapsusega silma paistvad teosed, neist ilmselt kurioosseim 90ndate jaapanikultusega seoses rahvusvahelisele kunstiareenile ilmunud Takashi Murakami jeffkoonsilik hiigelskulptuur Oval Buddha. See kujutas hõbedast kahekümne meetri kõrgust ja kaheksa tonni kaaluvat tüüpilist Murakami stiilis (nn superflat ehk pop+otaku) psühhedeelilist tegelast. Vastupidiselt tema graafilistele töödele ei mõjunud see isegi coolilt (jaapani värvilise popkultuuri armastuse mõttes), vaid ainult suurushullustusliku ettevõtmisena. Aga ära müüdud ta oli. Proportsioonide nihestamine on loomulikult alati töötav võte, rääkimata popkunstilikust reaalse elu esemetele miniatuurse vormi andmisest kuni pisiasjade suurendamiseni. Viimases vallas jäid eelkõige meelde hiiglaslikud musta olluse tilkade suurendused ühe ekspositsioonipinna põrandal (nafta?), hiiglaslikku ekskremendihunnikut meenutav pruunjas mass ning messikeskuse esisel väljakul püstitatud hiiglaslik juurekujuline metallist väliskulptuur.

Suurim nüüdistrend oli muidugi valgusinstallatsioon - midagi zen-ist inspireeritud esteetidele, rääkimata seosest kunstnikke ajast-aega saatnud obsessiooniga valguse suhtes. Kõige populaarsem materjal  oli ilmselt halogeentoru, sellest kokku väänatud põhiliselt tekstiteoseid oli üllatavalt palju, kaasaarvatud seda materjali esimestena kasutanud Joseph Kosuthi ja Bruce Naumanni tööd. Kohal oli ilmselt kaasaja tuntuim ainult valgusega töötav kunstnik Olafur Eliasson, kes mäletatavasti eksponeeris Tate Moderni Turbiinihallis hiiglaslikku tehispäikest. Kõige lakoonilisem töö valguse teemal seisnes valgesse kuubikusse installeeritud neljast päevavalguslambist, mis olid täiendatud värviliste filtritega. Ei ole imestada valguskunsti populaarsuse üle - õieti eksponeerituna, st enese ümber piisavalt vaba ruumi jättes tekitab see mulli, kus võib tunda vaimset energiat või aurat, ent nii segamatul kombel, et sellest ei pea isegi pseudoteooriatesse laskudes rääkima, on vaid väike puhkusehetk ja zen-ilik tühjusehetk kilakärakola-maailma sees ja sellise paljususe-ülesena sümpaatne. Ehk ei ole isegi midagi viga, et järjest rohkem kunstnikke seda teemat lüpsab, nagu üleüldiselt minimalistlikkust. Üheks mu lemmiktööks kujunes briljantse Argentiina minimalisti Jorge Macchi (esindas kodumaad ka ülemöödunud Veneetsia biennalil) töö Hotel - galeriiseinale kinnitatud kitšilik lamp, mis "valgustab" välja banaalset rokokoolikku seinamustrit. Valgustab jutumärkides seetõttu, et lamp on välja lülitatud ja "valgustatud" ala koos hajuva piiriga seinale maalitud. Lakooniline ja konkreetne mälestus valgusest.

Üksikute, pigem erandlike näidetena olid ka mõned kunstimaailma institutsionaalsuse suhtes kriitilised tööd. Itaallase Lara Favaretto töö seisnes seinale installeeritud hõbedases kitsa piluga metallsildis, mis teatas ühemõtteliselt: Your Money Here. Kunstnikepaari Elmgreen & Dragset installatsioon Crash...Boom...Bang! kujutas hunnikut kunstiteoste transportimiseks mõeldud kaste hetkel, kui need justkui nagu kuskilt ülaltpoolt üksteist lömastades alla kukuks - ühest kastist paistavad Jeff Koonsi jänku hõbedased kõrvad, teisel olev silt informeerib, et seal sees on Warholi Brillobox, kolmandast on välja kukkunud ja deformeerunud Damien Hirsti täpimaal -, seega ikoonilised tööd hoolimatu ja fataalse hävingu kontekstis. Selle installatsiooni irooniat aga muundas - ma polegi kindel, kas suurendas või vähendas - aga see, et sama galerii müüs ka sealsamas kõrval Damien Hirsti originaaltööd. Kolmas "kriitiline" töö rääkis korrektselt kätteõpitud suhestuva esteetika ja institutsioonikriitika keeles, mõjudes sellisena nagu koolitöö - kunstnikud Anetta Mona Chisa ja Lucia Tkacova olid järjekindlalt maailma juhtivatest galeriidest ja institutsioonidest midagi pihta pannud, kust võtmed, kust tangid ja eksponeerisid oma kollektsiooni suurel pannool.  Fakt, et tegu on ida-euroopa päritolu kunstnikega, muidugi võimendab töö tähendusvälja, samas eksponeerides enese idaeuroopalikkust just sellisena nagu "läänemaailm" seda näha tahab.

Muidugi toimus lisaks põhiekspositsioonile hulgaliselt lisaüritusi - ümarlaudu, filmiskriininguid, esitlusi. Kahjuks tekib tahtmine kriitiliselt küsida, kuivõrd siiras oli nende eesmärk, kas pigem ei olnud tegu imagoloogilise vahuga messi põhiosa ehk siis müügieesmärgilisuse ümber. Vestlusringides osalesid maailma oma ala tippspetsid, kunstnikud, galeristid, kuraatorid, ometi tundub, et midagi uut vestlusteemadel ei öeldud, pigem nämmutati tuntud tõdesid. Lugesin ka eelmiste aastate konverentsidel räägitut (need olid tasuta jagatavate raamatutena välja antud), see ainult süvendas sama muljet. Kvaliteedi huvides oleks ilmselt mõni rahvusvaheline teaduslik konverents rohkem teri toonud, ent sel juhul oleks jälle varitsenud oht väikese sihtgrupi pärusmaaks saada. Võimalik ka, et spetsialistid tajusid oma osalust massiürituses ja seetõttu jätsid sügavamad mõtted enese teada. 

KIWA 
Kunstnik viibis Art Baselil Vaala noortepreemia laureaadina

Loe uudist Vaal galerii kunstipreemia saab KIWA