Avaleht

"Mattias Klum pildistab selleks, et loodust inimtegevuse eest kaitsta" Postimees 25.10.2009

Eelmisel nädala väisas Eestit nimekas loodus­fotode ja -filmide autor Mattias Klum. Postimees uuris, kuidas sünnivad tema fotod National Geographicule.

Rootsist pärit Klumi tähelepanu köidavad eelkõige inimtegevuse tagajärjel ohtu sattunud paigad. Kõige ekstreemsematest ekspeditsioonidest märgib ta ära pooleaastase retke Amazonasesse ja 14-kuulise rännaku Malaisiasse Borneo saarele, kus on hävinud 75 protsenti vihmametsadest.

«Seal valitseb täielik kaos – need muutused on olnud liiga kiired ja paljudele loomadele saatuslikud,» tõdes fotograaf, kes on sel teemal välja andnud üheksa raamatut. Ühe neist, muide, ühiselt eestlasest ajakirjaniku Priit Vesilinnuga, kes koos Klumiga Ameerika National Geographicus töötab.

«Lisaks sellele, et ta on mu hea sõber, on ta ka väga hea fotograaf,» kiitis Klum ning lisas, et rohkem ta Eesti fotograafe ei tea – isegi mitte Remo Savisaart, kelle pilt puu otsas seisvatest kitsedest National Geographicusse valiti.

Klum peab oma suurimaks eesmärgiks kas tõeliselt kaunite või šokeerivate fotodega juhtida tähelepanu looduse vastu suunatud ebaõiglusele.

«Nii lihtne on öelda, et see ju ei puuduta mind, mis mujal maailmas toimub, või et mis mina teha saan,» tõdes ta. «Aga mind on see juba väikesest peale sügavalt puudutanud. Mu vanemad püüdsid mulle seletada, miks suured laevad vaalu tapavad, aga nende selgitused ei olnud piisavalt head.»

Nii hakkas Klum 17-aastaselt loodust ise lähemalt uurima ja juba 23selt töötas maailma kuulsaimas loodusteaduse ajakirjas. Tänu sellele on ta pildistamas ja filmimas käinud rohkem kui 90 riigis ning kohanud kõige haruldasemaid loomi, linde ja putukaid. «Nii noorelt sinna tööle saada oli suur vedamine, aga ju siis oli minus midagi,» ütles ta.

Loodus on Klumi sõnul sama ettearvamatu ja dünaamiline nagu inimene. «See võib olla väga elegantne, rahulik ja ilus, aga ka vihane, mässuline ja võimas,» kirjeldas ta. Fotograafi jaoks on suurim rõõm, kui pildi vaatajal tekib pildil oleva objektiga side.

«Tavaliselt ei lähe see vaatajale üldse korda, kui ühe foto tarvis on nädalaid metsas istutud ja luuratud või kui pildile on püütud mõni tõeliselt haruldane liik,» rääkis ta. «Loodusfotoga on inimest puudutada raske, sest maailm on piltidest ja infost üleküllastunud. Kui mina üles kasvasin, oli meil kaks telekanalit. Nüüd on neid sadu.»

Hea loodusfoto sünnib Klumi sõnul nii, nagu iga teine. «Kuigi tehniliselt on see natuke raskem, sest loomad võivad väga ujedad olla,» lisas ta. «Kui pildistada näiteks musta toonekurge või hunti, siis peab tavaliselt väga kaua ootama.»

Tähtis on mängulisus ja avatus uutele kogemustele. Klumi sõnul on tal enne ekspeditsiooni kombeks üles kirjutada, millistest objektidest peaks kindlasti pilti tegema.

«Aga parimad pildid ei pruugi olla selles listis,» tõdes ta. «Need sünnivad siis, kui ma juba sihtpunktis olen, sisse sulandun, ei mõtle kohustustele ega sellele, mida teised inimesed minust ootavad. Ma lihtsalt olen osa loodusest, kisun end vaimselt alasti ning saan kõige ilusamad, tundlikumad ja võimsamad pildid.»

Karilin Engelbrecht

Artikkel