Avaleht

Soomes annab Siim maalikursusi ja on ka Suomen Taiteilijaseura liige. Eestis võis tema üle lahe tehtud loomingut näha 2000. aastal Tartus. Ometi nimetaksin teda Eesti 1970. aastate üheks esimaalijaks. Pea iga Siimu teos oli näitustel sündmuseks. Lisaks tema šarmantne välimus (sündinud on ta muide Almatõs sepa perekonnas). Õpingud tõid tol ajal terves N Liidus oma hea maine poolest tuntud ERKI-sse. Ludmilla Siim lõpetas ERKI 1965. aastal maali erialal ja töötas seejärel neli aastat 46. keskkoolis kunstiõpetajana. Seejärel pühendas ta end vabakutselisena maalikunstile. Muide, tema õpilased olid ka Ando Keskküla ja Andres Tolts. Keskküla mälestuste järgi korraldas Ludmilla lausa spiritualistlikke seansse.

Pisiasjad Siimu ei huvita

Kunstis oli just toimunud murrang. Abstraktsionismilaine taandus, tulid popkunst ja tehismaastikud. Ludmilla õpilastest said rühmituse SOUP’69 rajajad. Ka Siimu üks esimesi maale on „Raadiomaja”. Või siis uhke perspektiivvaade Haapsalu raudteejaamast („Perroon” 1969) „Linna piiril” (1970). Viimati mainitud maal oleks oma metafüüsilisuse poolest nagu hommage Giorgio de Chiricole. Üks uhkemaid Siimu maale on „Kollane tuba” (1974), kus näeme madonnat ja eriti paeluvat tausta deformeeritud arhitektuurielementidega. Palju maalis ta portreid (Jaak Kangilaski, Andres Ehin, Andres Tolts, Juhan Viiding) ja üldse inimesi tänavapildis. Siin võib aru saada, milline oli tollane tütarlaste mood: pikad lehvivad juuksed, alt laienevad püksid ja kõr-ged kontsad. Tema Soomes valminud maalidest teame vähe.

Metafüüsilise realismiga polnud seal midagi peale hakata, kuna valitses ekspressiivne abstraktsionism. Palju on ta maalinud Soome loodust ja teinud tellimusportreid. Teatav transavangardistlik joon läbib ka praegust näitust. Eha Komissarov näeb siin koguni maagilist alget: „Kunstnik suunab vaataja alati suurte probleemide juurde ja teda eriti ei huvita, kas vaataja seal toime tuleb. Pisikesed lootused ja intiimsed mängud ei huvita teda endiselt ja ka aeg ei suuda teda vähimalgi määral mõjutada.” Ja Ehat peab, nagu alati, uskuma.

Ants Juske

Artikkel