Avaleht

"Koguja tõi näha graafiku loovust" Tartu Postimees 3.12.2007

Toomas Sildmäe kogu põhjal koostatud näitus koosneb sisuliselt vaid kahest Eduard Wiiralti graafikateosest, kuid on Wiiralti loomingu parimaks tundjaks tituleeritud Mai Levini hinnangul kiiduväärt ettevõtmine.
«Loomingu puhul ei ole huvitav ainult lõpp-produkt, vaid ka liikumine tulemuse poole,» ütles kunstiteadlane Mai Levin näituse avamisel. «Ja trükigraafika võimaldab seda väga hästi demonstreerida.»

Kolmes saalis
Tartu kunstimuuseumi viltuses majas avatud väljapanekul «Wiiralt värvides» on kolmes saalis võimalik vaadata Wiiralti puugravüüri «Absindijoojad» ja akvatintat «Eesti neiu».
«Kõik «Absindijoojate» 15 tõmmist on kunstniku enda poolt trükitud paljudes toonides. «Eesti neiu» erivärvilisi söövitusi on näitusel 20,» täpsustas näituse Tartu-poolne kuraator Ene Asu-Õunas. «Mõlemad tööd on olemas algselt ka mustvalgena.»
Teosed on välja pannud Vaal-galerii. «Toomas Sildmäe süvenemine, järjekindlus ja osavõtlikkus kunsti kogumisel on hea näide sellest, kuidas erakapitali kätte jõudnud tööd ei jää kapi taha, nagu kiputakse arvama,» märkis Vaal-galerii omanik Aimar Jugaste.

Turvakaamerad
Edaspidi eksponeeritakse «Wiiraltit värvides» Tallinnas ja Stockholmis. Tartu kunstimuuseumis 16. detsembrini avatud näitusel on võimalik omandada ka selleks puhuks trükitud kataloog, mille on välja andnud Vaal-galerii.
Muide, sellesama galerii ja Tartu kunstimuuseumi koostöös korraldatud heategevuslikul oksjonil kogunenud tulude eest on nüüdsest viltuse maja kahel korrusel turvakaamerad.

Mitu tavatut graafikavõtet
• Värviline akvatinta «Eesti neiu» valmis suvest aastal 1942 jaanuari keskpaigani 1943, kusjuures lisaks akvatintale kasutas Eduard Wiiralt (1898–1954) veel kuivnõela ja pehmelakki, esialgu valmis aga mustvalge tõmmis.
• Puugravüüri «Absindijoojad» (pildil) tõmmiseid on aastatest 1933–1951, kusjuures Eduard Wiiralt kasutas puugravüüri kohta ebatavalisi võtteid, nagu plaadi valtsimine erinevate värvidega ja tampoonimine.
Allikas: Ene Asu-Õunas

Raimu Hanson

Artikkel