Avaleht

VAALA KUNSTIPREEMIA LAUREAAT TANJA MURAVSKAJA 06.02.2007

Ellu Maar arutleb Tanja Muravskaja loomingu üle

Vaal galerii iga-aastase kunstipreemia laureaadiks valiti seekord Tanja Muravskaja. Tallinna enim tooni andvates galeriides pole tal seni isiknäitusi olnud, Vaalas osales ta eelmisel aastal kahel korral: noorte kunstnike näitusel „SEX“ ja fototudengite näitusel „Kohatud“. Käesolev aasta on tulemas kunstiliselt tegus: siia mahub isiknäitus Linnagaleriis ja Hobusepea galeriis, lisaks üks välisprojekt. Vaalas on oodata näitust järgmisel aastal. Andmaks fooni Vaala valikule ja Tanja edasistele tegemistele, teeme lühiekskursi tema senisesse loomingusse.

Kui Tanja asus õppima Kunstiakadeemiasse foto erialale, oli ta ajakirjandusõpingud juba lõpetanud ja käsi fotograafi elukutses sees. Pressifoto, glamuurfoto, kommertsfoto, reklaamfoto jne on žanrid, mille ta on õppinud selgeks fotograafiaga elatist teenides ja paljuski juba enne erialaseid õpinguid. Sellest kogemusest sai mõneski mõttes tõuke tema esimene olulisem kunstiprojekt „Man`s Play“ 2004.a, kus Tanja püüab naismodelle vaadata justkui mehe pilgu läbi. Tanja räägib, et töötas sel ajal meeste erootikaajakirjas fotograafina, omades juba eelnevat töökogemust klantsajakirjadele pildistades. Sellised tööd eeldavad üsna lihtsat ja vähe varieeruvat koodi, vaikimisi on neis eelduseks mehe vaatepunkt. Naisfotograafina üsna kummalisse olukorda panduna valmis seeria kutsuvates poosides naistest, kes mängivad vaatajaga üsna mitmetimõistetavat mängu. Pakutavat „mehe vaatepunkti“ omaks võttev vaataja läheb pahaaimamatult õnge, kuna siin on nii „vindi üle keeramist“, liigset seksikust, kui ka lähiplaanis intiimsust ja personaalsust, mis takistab akte vaatamast vaid objektina. Tanjal on õnnestunud nukukeste asemel tabada isikustatud naisi. See annab töödele kriitilise positsiooni, automaatne kood paljastub ja muutub naeruväärseks.

Teeme nüüd hüppe ajas edasi, sest 2006.a seeriaga „Paraadportreed“ jätkab Tanja varem alustatud naiselikkuse ja seksuaalsuse teemat. „Paraadportreed“ kujutab noori, murdeeas tütarlapsi justkui ema helesinises leerikleidis poseerimas sirelite taustal. See töö, mis Vaalas toimunud „Kohatute“ näitusel lae alla paigutatuna lasi tüdrukutel paista justkui ebamaiste süütute olenditena, uurib iga, mil tütarlapsest sirgub naine. Tanja on kasutanud viidet leerile, mis traditsiooniliselt on olnud selle murdepunkti tähistajaks. Tänapäeval võib seda rolli täita näiteks kooli lõpetamine. Paraadportree võtmes fotod panevad mõtlema rollimudelitele ja ühiskondlikele ootustele, mis mõjutavad soolist identiteeti. Kunstnik ei suru siin vaatajale aktiivselt oma tõlgendust peale ja portreteerib tüdrukuid traditsioonilises võtmes, vaataja on asetatud vastakuti noorte tüdrukutega, kes on riietatud pidulikku, veidi vanamoodsasse kleiti, on kevad ja nende elus ilmselgelt tähtis hetk. Erinevalt „meeste mängudest“ vaatab siit vastu niivõrd universaalne hetk, et fotodki mõjuvad värskelt ja loomulikult ning tekitavad tütarlaste suhtes empaatiat.

Loogilise jätkuna tegelevad inimese ja tema kohaga maailmas veel kaks seeriat Tanja loomingust: „W2LO“, 2005.a Londonis tehtud projekt, mis kujutab noori londonlasi kõrvuti maastiku- või linnavaadetega, ning „Positions“ (2006.a), kus noored eesti kunstnikud poseerivad Eesti lipuga. „W2LO“ seeria annab ilmselt üsna adekvaatse ülevaate Londoni rassilisest ja rahvuslikust mitmekesisusest, visuaalsest mürast puhastatud portreedel hakkab kõnelema eelkõige noorte näoilme. Osaliselt on Tanja eesmärk siin olnud kujutada inimest kui puhast vormi. Kõrvuti Londoni-lähiste maastiku- ja mitmekesiste linnavaadetega räägivad need tööd kaasaegsest urbanistlikust keskkonnast, kus algne päritolu ei määra enam elukohta ning portreteeritavaid vaadeldes tundub, et nad tunnevad end koduselt ka multikultuurses Londonis.

Vastukaaluks rahvuslikule mitmekesisusele räägib seeria „Positions“ Eestist. Neil fotodel poseerivad eesti noored kunstnikud aktidena, ainsaks lisandiks vabalt lendlev Eesti lipp. Vormiliselt lakoonilistes töödes mõjub trikoloor kui värske ja dünaamiline pintslilöök, nagu kommenteerib tabavalt kunstnik ise. Tanja on Ukraina päritolu, kuid Eestis sündinud, nii on rahvuse teema talle isiklikult mõtteainet pakkuv. „Positions“ mõjub värskelt, positiivselt ja elujaatavalt ning lipp riigi sümbolina on siin justkui loominguline abivahend, mis annab kunstnikule lisaks rahvuslikule identiteedile ka võimaluse eneseväljenduseks.

Tanja senist loomingut vaadates tundub, et tal on üsna selgelt välja kujunenud omapära ja väljendusoskus, millele on kindlasti kasuks tulnud fotograafina töötamine. Tema pildid on alati esteetilised, kuid erinevalt moefotost ei ole neis tühja glamuuri, pigem püüab Tanja müratekitajaid vältida. Fotodele jõudnud elemendid on alati läbimõeldud, olgu need siis taust või pildistatavate riietus. Tanja huviobjektiks on inimene, sageli siiralt ja vahetult mõjuv noor. Võte on lihtne – nad on asetatud seosesse mingi identiteeti loova nähtusega, olgu selleks siis leerikleit, riigilipp või elukeskkond. Selline kõrvutus mõjub ilmselt just tänu oma lihtsusele ja Tanja portreteeritavad vaatavad avalalt vaataja poole, lastes end uurida ja assotsiatsioonidel kerida. Kunstniku teemad on lihtsad ja universaalsed ning puudutavad meid kõiki. Müra puudumine annab Tanja töödele erilise selguse ja kõla, need mõjuvad peaaegu alati positiivselt ega jäta vaatajat ekslema tähenduste rägastikku.