Avaleht

ÖELDAKSE, KUNST KUULUB RAHVALE 29.08.2006

Aimar Jugaste arutleb skulptuuridest linnaruumis.

Värvikas Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus kirjeldas kunagi, kuidas raeplatsile valmis üleöö purskkaev. Mulle kui tartlasele oli see lugu toona uudiseks, sest tõtt-öelda arvasin, et purskaev on vanem (piinlik tunnistada, aga noorukina ma kodulinna ajalugu nüanssides ei teadnud). Etskae! Hoopis juhtunud nii, et kohe pärast sõda esimeseks punaseks linnapeaks saanud Bronislav Võrse kutsus välja Voldemar Vaga ja öelnud talle – tarvis linnarahvale ruttu üks ilus purskkaev teha, kividki platsi serval mingist lammutustööst ootamas, organiseeri kiiresti üks siia vanalinna sobiv projekt.

Vaga olla kahvatanud, sest korraliku kunstiajaloolasena adus kohe konflikti:  auväärne linnasüda, ülesandele peaks lähenema metoodilisemalt, aga poliitiline tellimus välistab igasuguse arupidamise.   Nii see Vagast mööda läinudki: Võrse joonistas ise kepiga tänavakruusale esmase eskiisi ja oskajad  töömehed ladusid kivid purskaevuks.

Mõni aasta pärast Matteusega rääkimist õnnestus mul kohata Võrset ennast. Ta oli juba üsna vana, aga mäletas seda lugu samamoodi. Temale oli see detail, mis iseloomustas sõjajärgset aega. Hoogtöö, lööktöö, kihutustöö – need on tolle aja väljendid, millega omakorda kirjeldati käimasolevat ülesehitustööd... Kuigi käsuliin oli kõva, soosis aeg ka improviseerimist. Ka Matteus tunnistas, et see, kui laiaks tuleb näiteks Vanemuise juures teha Riia tänav, otsustati lihtkorras sammumeetriga.

Võrse juhtum esindab paksu naivismi ja julget pealehakkamist.  Kiirkorras valminud purskkaev püsis seal ligi poolsada aastat. Püsis ühes võimuga ning vuliseva veenire all peagi sammaldunud kivid pakkusid minusugusele nõukanoorele, kes nii kesksele kohale aeg-ajalt ikka patseerima sattus,  ühe illusiooni ajaloolisest Tartust.

Taasiseseisvumisega võeti see üleöörajatis kriitilisema vaatluse alla.  Kuni 1998. aastal valmis samas kohas Mati Karmini loodud „Suudlevad tudengid“,  ülikoolilinna tähendust markeeriv skulptuur, kust ometi ei puudunud ka purskkaev.

Kogu see lugu tuli  meelde hoopis seoses Tallinnaga, kus nendel nädalatel on linnavalitsus hakanud jälle agaramalt toimetama Kalevipoja projekti kallal.  Tõenäoliselt võimendas paralleeli teket linnavalitsuse žürii koosseisu lugemine: linnapea, abilinnapea, abilinnapea, abilinnapea, nõunik, kommunaalameti juhataja, planeerimisameti juhataja... Viisipäraselt on sisse arvatud ka arhitekt ja kujur, kuigi viimaseid koondav loovühendus on , nagu omal ajal Tartus Vaga, juba teatanud oma eriarvamusest.

Paljude loovinimeste vastuseisust Kalevipoja kuju paigutamisele Tallinna lahte on olnud lugeda varemgi. See kriitika käib ristlainetena kaasas kuju autori Tauno Kangro sihikindla lobitööga ja nii on seni kõik poolt- ja vastuargumendid pekselnud vastu rannakive vahuks.

Ehkki Tauno Kangro ei ole punane linnapea, vaid professionaalne kunstnik, ja vabas Eestis peaks elu korraldama demokraatlikult valitud võimuorganid, on nende kahe juhtumi vahel ühist ennekõike subjektiivse tahte elluviimise protsessis.  Ei tea, et Võrse oleks ennast pidanud valgustatud valitsejaks, pigem käitus ta kui käre korraldaja. Kangro pulbitseb samuti energiast ja kunstimaastikul on ta kahtlemata nähtus. Ent mõlemal juhul on eestvõtja innustunud pilk mingil hetkel varjunud maski taha ning koos sellega tõmbunud otsustusmehhanism kuhugi tagakambrisse.  Suletuses saab aga otsustusmehhanism sageli samaks domineerimismehhanismiga.

Skulptuur on märksa ideologiseeritum rajatis kui enamus ehitisi, vahest kirik välja arvata. Siit ka kired teinekord mõõtmetelt hoopis väikese samba püstitamisel. Või solvumine ja masendus, kui mõnda mälestusmärki on soditud. Arusaadav, sest ideoloogial on tiivad ning võime kaasa haarata isiklikke tundeid ja tõekspidamisi, vedades need ühiskonna pealisehituses seda kõrgemale, mida paatoslikumalt riigimehed  tõotusi jagavad. Kuidas niimoodi hulgakesi tekkinud jõuga saab manipuleerida, tõmmates sisse uusi emotsioone ja tähendusi, seda saab hästi näha pronkssõduri kuju arengu kaudu Tõnismäel.

Samasugust linnavalitsuse kapseldumist ja omaette tegutsemist nagu Tartus ja Tallinnas, näeme tõenäoliselt lähitulevikus ka Narvas, kus volikogu on selge häälteenamusega otsustanud hakata rajama Peeter I kuju. Narvalased hurjutasid Eesti peaminister Andrus Ansipit selle eest, et ta oli televisioonis nende idee hukka mõistnud, külvates sel viisil rahvaste vahele vaenu!?  Peaminister oli ETV saates tuletanud Narva linnajuhtidele meelde, et Peeter I oli see ajalooline isik, kes küüditas Narva ja Tartu tühjaks – vahest sellest küünilisest otsusest piisab, et seda nime ei peaks siinses kultuuriruumis skulptuuriga heroiseerima. Narvalaste senine käitumine näib ennustavat, et juhindutakse juba äraproovitud meetodist:  meie teame paremini, ja kuid meid ei taheta kuulata, siis me teeme selle ikka ära!  

Pole midagi uut siin päikese all. Kui vaadata suvalise linnapea kappi, siis on seal suure tõenäosusega luukere, mille nimi on “Skulptuuri rajamise otsus”. Demokraatlik riigikord ja postmodernne aeg soosib omakorda tolerantsust kuni kõikelubatavuseni, mida saab Eesti tasandil  tuua sirmiks otsustamatusele. Kui aga juhtida on oma riik ja hoida oma rahvas, siis eeldab seegi oma selget ideoloogiat. Kuulumine rahvusülesesse Euroopa Liitu lisab ülesandele tundlikkust. Meiegi kultuuriruumis on alanud asümmeetriline võitlus sümbolite üle ja räägib ju tippintellektuaalist presidendikandidaat Ilveski ju näiteks Tõnismäe kuju puhul “vajadusest muuta selle tähendust”.  Mida see võiks omakorda tähendada? Pakun välja, et see võiks olla rahvuslikke prioriteete sõnastav selge kultuuripoliitika.