Avaleht

"Peet Aren 75-aastane" Vaba Eesti Sõna, 18.07.1964

Alfred Waga
New York

Põhja sõja ajal eksis Viljandimaal põlismetsa kaks rootsi sõdurit — Aren ja Melin — ning jäid elama soosaarele, mis karude asukohana oli ümbruskonnas tuntud Otesaare nime all. Aja jooksul seltsis rootslastele teisigi asukaid, ning Otesaarest kujunes Odiste küla, kuuluvusega Võisiku valla alla. Siin kunagisel karude pesitsemisalal, poollegendaarse rootsi sõduri rajatud Aarna talus sündis tema kauge järglasena Peet Aren 1889. aasta juunikuu 29. päeval.

Alghariduse sai Peet ministeeriumikoolis. Järgnes astumine Õpetajate Seminari Tartus. Selle kasvandikuks jäi ta vaid paariks aastaks, — revolutsioonilised sündmused põhjustasid sealt 1905. a. algul tema lahkumise. Samal ajal toimus muudatus vanemate elukäigus, — nad asusid Narva. Nendega siirdus sinna ka Peet. Narvas tutvus ta Aug. Janseniga, kes oli tol ajal Keiserliku Kunstiakadeemia õpilane Peterburis, ning kunstnike A. Prometi ja R. Sajoriga. Lähtudes Areni ilmsest kunstiandekusest soovitasid nad talle astuda Keiserliku Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli Peterburis, mis järgnevalt teostuski. Nii sündis Areni kunstivõimete kujunemine väljaspool iganenud akadeemilisi traditsioone ja vene “ideelise realismi” tol ajal veel visalt püsivat poliitilis-ühiskondlikku “rahva teenimise” õhkkonda, mille mõjuvõimsateks esindajateks olid Repin ja Bogdanov-Belski.

Aastal 1909 lõpetab Aren kunstikooli õppekursuse kuldaurahaga. Siitpeale algab ta osavõtt eesti kunstielust, kunstniku asudes alguses Tartu, sealt aga peagi Tallinna.

Areni kunstiloomingu algjärk on otseselt seotud Noor-Eesti kultuuritaotlustega. Selle rühmkonna poolt 1910. a. Tartus, Valgas, Pärnus ja Tallinnas korraldatud kunstinäitusel võidab ta üldise tunnustava tähelepanu maaliga “Öö” — meesfiguur sillal suurlinna tulede ja nende vees kajastuvate virvenduste taustal, mis leiab austavat väljatõstmist ka ajakirja “Noor-Eesti” balti-saksa kriitiku von Strycki poolt. Ta tõeline andeulatus ja võimete mitmekesidus avaldub siiski paar aastat hiljem kunstinäitusel Börsi saalis (1913), kus ta südamesoojalt käsitletud “Ema portree”, hõbehallides toonides teostatud “Õe portree” (istuv täisfiguur) ning suur kompositsioon “Kalevipoeg jahil” moodustasid näituse kandvaima keskuse.

Selle näitusega astub eesti kultuuriellu ühtlasi uus organisatsioon — Eesti Kunstiselts, mille asutajaks liikmeks A. Janseni, K. Burmani ja J.  Koorti kõrval oli ka Aren, ning mille tarvidus oli saanud hädavajalikuks vastukaaluna Ants Laikmaa algatusel sündinud, ent viimase välismaal viibimise ajal kunstivõimeteta joonistusõpetajate kätte läinud Tallinna Eesti Kunstiseltsile.

Jaanuaris 1913 asub Aren pikemale välisreisile, esimeseks peatuseks Mustamere-äärne Alushta linn Krimmis, teekaaslaseks haige kolleeg Paul Burman ning viimase õde. Paari kuu pärast, mis mööduvad pingelises loovtöös, jätkub teekond üle Odessa, Kiievi ja Lembergi Viini ning sealt lühema peatuse järele Müncheni, kus Aren astub sealse tol ajal kuulsa kunstideakadeemia suvekursustele, kavas hiljem külastada Pariisi. Ootamatult puhkenud maailmasõda tühistab kõik.

Arenil ja Burmanil ei õnnestu lahkuda Saksamaalt. Mõlemad vahistatakse Shveitsi piiril kui väeteenistusealised vaenulise riigi kodanikud, interneeritakse algul Kempteni sunnitööliste vanglas, järgnevalt vana soodavabriku ruumides Traunsteinis sisseseatud sõjavangide laagris. Paul Burman vabaneb sealt närvihaigena 1914. a. detsembris, Areni vangipõlv kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, millel ta — teeseldud kopsuhaiguse põhjal — tunnistatakse väeteenistuskõlbmatuks, vabastatakse ja saadetakse Rootsi, kust ta Tallinna tagasi pöördub.

Siin esitab ta 1916. a. kunstinäitusel kolm Krimmi-ainelist maali, milledest “Tatari linnake”, kuuludes näituse hiilgenumbrite hulka, omandatakse asekuberner Verjovkini poolt.

Oleme seni kõnelnud Arenist ainult kui maalijast. Ta tööväli kujunes aga juba algusest peale märksa laiemaks. Ta oli aastal 1909-1912 Karl Burmani arhitektuurbüroos abiliseks-joonestajaks, samal ajal töötades raamatugraafika alal. Kui arvukate kaanejoonistuste ja sisekaunistuste autor surub ta eesti raamatule juba tol ajal oma kunstilise pitseri, oma erilaadse stiili. Mõlemtl alal jätkab ta tegevust ka tagasijõudmisel sõjavangist. Need jäävad aga nüüdki kõrvaltööks, ta maalikunstilise loomingu avardudes uuele ainestikule ja ülesannetele.

Uudsena toob 1917. a. Arenilt kõigepealt suurema, meie kunsti rikastava zhanrilise teose “Kirikuteel” — külamees naise ja pojaga reel talvisel kirikusõidul. Edasi maastikulise maali “Rukkihakid” ja uue öömotiivi “Öö Tallinnas”. Neile lisandub 14 pannood commedia dell' arte tegelaskonnaga kino “Passaazhi” saalile Tallinnas, ainulaadne töö juba ülesande ulatuselt, kunstiliselt väljapaistev eriti kompositsioonilise leidlikkuse ja fantaasiamängu seisukohalt.

Sel revolutsioonilisel aastal laguneb Noor-Eesti rühmkond, asemele kerkib kirjanike rühm “Siuru”. Sõprusliikmetena ühinevad sellega mõned kunstnikud, nende seas ka Aren. Saksa okupatsiooni ajal 1918. a. kuulub ta Joh. Pitka salajase Omakaitse liikmeskonda. Vabadussõja puhkemisel saab temast käskudetäitja ametnik sõjaministeeriumis, komandeeritud sõjamuuseumi juurde, ülesandeks sõidud rindele joonistamiseks ja fotografeerimiseks. Nende sõitude tulemusena ei sünni küll suuremaid teoseid, ent nii mõnigi ta joonistustest on haarav ehtsa sõjamiljöö- ja meeleoluga, eriti akvarell “Patarei tulistamas”. Ka on pärit Arenilt iseseisva Eesti esimene postmark viikingilaeva kujutusega.

Vabadussõja lõppjärgust alates Areni niigi mitmekülgne kunstiline tegevus laieneb kahele uuele alale: ta kutsutakse Riigi Kunsttööstuskooli joonistuse, akvarelli ja dekoratsioonimaali õpetajaks, mis kohale ta jääb 1924. aastani. Ja lühemat aega tegutseb ta ka “Draamastuudio” teatrikunsti koolis. Ta loob ka dekoratsioonikavandid “Estonia” ja “Hommikteatri” paljudele lavastustele. Samal ajal annab ta graafika alal mapi “Linoollõiked”, loob hulga raamatukaunistusi, illustratsioone, karikatuure ja plakateid. Sel ajajärgul toimub ühtlasi tunduv muudatus kunstniku loomislaadis.

Areni enne Eesti iseseisvusaega sündinud teoste kohta on väidetud, nad olevat loodud dekoratiivse impressionismi vaimus, nagu seda harrastati vene “Mir Iskusstva” grupi meistrite poolt. See seisukoht ei pea paika. Palju enam on ta toonasel loomingul ühist inglise impressionistliku meistri Whistleri kujunduslaadiga. Dekoratiivsed pannood kino “Passaazhile” aga osutavad ilmset vaimusugulust Müncheni modernistide koolkonna väljendustaotlustega. Ainult “Kalevi” seltsimaja pannoos-triptikonis võime mõnevõrra konstateerida lähedust vene dekoratiivse impressionismi, täpsemalt dekoratiivse stilismi avaldusvaimuga. Seejuures ei ole Aren üheski oma teoses kedagi jäljendav, tema teoste vaimusugulus ühe või teise samaaegse välismaa meistri või koolkonnaga on vaid ajavaimust tingitud ühiste loominguliste püüdluste ja tungide väljendus.

Ajavaimuga on otseselt seotud ka eelmainitud muutus Areni loomislaadis, — senise impressionistliku kontseptsiooni asendab ekspressionistlik, murdeajaks aasta 1920. Püsima jääb siiski kunstnikule algusest peale omane romantiline tunnetus. Veel enam, see tiheneb nüüd, leides selge väljenduse Vana Tallinna ja Narva vaadetesarjas (1921). Portree alal tähistab muutust esimesena hoogsalt-meisterlik pr. Elli Areni rinnapilt (1920).

Edasi toob üllatuse haruldase elulisusega teostatud maal “Sea perekond” (1922) kui uudne ainevallalt. Tähtsaimatena järgnevad a. 1923 kaks suurt lõuendit — “Alevi kõrts” ja “Kaevul”, milledes kulmineerub ta ekspressionistlik käsitlus. Ning siis laieneb ta temaatika veel Piibli-ainestikule, mis alal esimese väljapaistva teosena sünnib “Haudapanek” (1925).

Pingeline loovtöö, suunatud uutele otsingutele, jätkub kunstniku asudes a. 1926 Tartu, kutsutuna maaliklassi juhatajaks “Pallase” kunstikooli, mis kohalt ta 1930. a. lahkudes Tallinna tagasi pöördub. Sel perioodil taltub ta ekspressionistlik dünaamika, võttes diskreetsema, rahulikuma iseloomu, ühtlasi peenenedes püüdlusega suuremale süvenemisele ainetõlgenduses. Ilmse selgusega väljendab seda ta Tartu ajajärgu hiilgeteos — prl. L. Tartlandi portree (1928), aga ka Tallinnas järgnenud võimas ja tundesügav “Taevaminek” (1932). Näitlejanna Mare Leeti portrees (1934) pehmeneb ja peeneneb veelgi kujundusliku käsitluse iseloom, et ühes hilisemas teoses — pr. Karin Areni portrees (1940) — jõuda seniste püüdluste kristalliseeruva sünteesini.

Vaadeldud esmajärgulistele maalidele lisandub arvukalt teisigi, peamiselt linnavaateid ja rannamotiive, ning rida suuri dekoratiivseid töid, milledest väärtuslikeimana märkigem kaht pannood Tallinna raudtee-peajaamas linna üldvaadetega ja pannood “Rannal” Pärnu rannahotellis.

Eesti iseseisvusaja viimasel kümnel Areni tegevus haarab muu kõrval väga laias ulatuses rakenduskunsti ja arhitektoonilise sisekaunistuse alad. Ta teostab hulga sedaliiki töid kinodes, kohvikutes ja riiklikes hoonetes Tallinnas, Tartus ja Pärnus ning aitab viimistleda arhitektide Matteuse, Kuusiku ja Soansu projekte. Majandusministeeriumi ülesandel on ta Eesti väljapanekute kunstiliseks korraldajaks Königsbergi Idamessil aastail 1937 ja 1938 ning rahvusvahelisel käsitöönäitusel Berliinis a. 1938 ühes abikaasa Kariniga — andelise kunstnikuga nii maali kui rakenduskunsti alal. Viimasel näitusel kuulub Aren ka auhindamiskomisjoni koosseisu ja saab ise suure pronksauraha ühes diplomiga Eesti osakonna kujundamise eest.

Vene esimese okupatsiooni ajal 1940—41 elab kunstnik avalikust elust tagasitõmbunult vaikselt Pääskülas, töötades armatuuride konstruktorina Tilga ja Co elektritarvete tööstuses ja etikettide joonistajana “Ahto” tubakavabrikus. Järgnenud saksa okupatsiooniajal peab ta tutvust tegema senises elus tundmata teguriga — kestva tööpuudusega.

Septembris 1944. a. viib põgenikuteekond ta koos abikaasaga alguses Lõuna-Saksamaale ja Austriasse ning mitme laagri vahetuse järel lõpuks Geislingeni. Seal võtab ta osa kõigist kunstilistest üritustest, korraldab koos meie teiste kunstnikega näitusi ja esineb neil ka ise. Maalib seal muu seas dekoratsioonid “Havaii lillele”, töötab rakenduskunsti alal ja on koos abikaasaga UNRRA “Training School’is” õpetajaks.

Saksamaalt järgneb asumine New Yorki, kus algab uus pingeline tööperiood. Kunstniku selle aja loomingu kohta allakirjutanu lähemat ülevaadet ei oma. Kuid on teada ta osavõtt näitustest ning arvukate teoste levik mitte ainult USA-s, vaid nende ulatumine ka Kanadasse, Inglismaale, Rootsi, ja mujale.

Oma iseloomult Peet Aren on vaikse töömehe tüüp. Ja see on tohutu töö, ülimalt mitmepalgeline ja saavutusrikas, mis ta seni on teinud. Oleks ta mõne suure kultuurrahva liikmena teostanud kõik selle, mille kohta siin on antud põgus ülevaade, ta kuuluks kaasaja kunsti üldtuntud nimede hulka. Akadeemiliselt kuulub ta korp! Ugala vilistlasperre.

Teenerikkale meistrile, meie kunstnik-seniorile ning vanale, ustavale ja armsale sõbrale kõige südamlikumad õnnesoovid!


Rubriiki toimetab Barbara Einmann