VAADE EEMALT

VAADE EEMALT: ENNO HALLEK

"Vaade eemalt" rubriigi teine kultuurikommentaar tuleb Enno Hallekilt Stockholmist.

1. Kas ja kuidas Eesti kunst 2012. aastal eemalt paistis?

Eesti ja Rootsi kunstil on palju ühist - voolud ja trendid on enamvähem samad ja üheaegsed. Miks on siiski Rootsis nii harva Eesti kunsti näha? Rootsil on küljes see väikese riigi kompleks, st silmad on alati lahti metropolidele, aga Eesti-suguse veel väiksema maa kunsti kohtab siin haruharva. Ise püüan küll sellega jõudumööda kursis olla, arvan, Eesti kunst on huvitavas arengus.

2. Missugune oli Teie tänavune kultuurielamus?

Jälgin põnevusega oma õpilaste arenguid, küll nemad juba suudavad üllatada. Stockholmis Bonnieri Konsthalles oli Klara Kristalova keraamiliste skulptuuride näitus, see oli vahva ning sai ka väga hea vastuvõtu. Üldiselt jätkub Stockholmi kunstilmas tendents, et noored naiskunstnikud säravad. Lisaks Klara Kristalovale on näitustel esinenud kunstnikud nagu Ann-Sofi Siden, Mamma Andersson, Sophie Tottie ja Carin Ellberg. Just jõulude eel avasid Stockholmi keskraudteejaamas põneva näituse Bigert ja Bergström, kunstnikegrupp, keda paar aastat tagasi võis näha ka Tallinna Kunstihoones. Koht on hästi atraktiivne ja ka nende installatsioon püüab laia publiku pilku – digitaalne kaadervärk pakub omal moel ilmaprognoosi, kõik on hästi dünaamiline ja kokkuvõttes mõjuv.

Muidu oli aasta kaunis ühetasane. Suvel osalesin ise ühe vana videoga seitsmekümnendatest Växjös näitusel nimega Woodstock. See oli mulle ka üsna inspireeriv, noored ja vanad põlvkonnad läbisegi.


3. Mida võiks pakkuda uus aasta?

Majanduskriis pole siiamaani kunstielule suuremat vaeva teinud. On aga oht, et oksjonifirmad vähendavad galeriide eluruumi. Vaatamata, kuidas “ärid” käivad elab kunst edasi!

Naljaga pooleks võib öelda, et töötan praegu kõvasti koos meestega, kellele võiks – mine  tea, äkki juba järgmisel aastal – anda Nobeli preemia. Pean silmas Euroopa Tuumauuringute Keskuse inimesi, kes seal Genfi lähedal kusagil maa-aluses tunnelis jahivad kiirendis seni tabamata osakest nimega Higgsi bason. See stringiteooria huvitab mind väga, mina muidugi püsin oma väljendusvormide piires, arendan oma fraktaale, puidust maale. Stringiteooriast on mõjutatud ka minu Stockholmi Õpetajate majas valmiv 14-meetrine seinamaal, mil nimeks „Suhtlevad keeled”.

Huviga ootan näitust Berliinis, kuhu kuraator Harry Liivrand on kutsunud peale minu veel Andres Toltsi ja Leonhard Lapini. Ootamatu kooslus, eks ole. Nii et saan ajada ka Eesti asja.

Kõige paremat soovides Enno!