2005 >

KUNSTNIK CĂLIN DAN DEKONSTRUEERIB LINNAHALLI 23.05.2005




Teisipäeval, 24. mail kell 17 avas VAALAS  näituse “EMOTIONAL ARCHITECTURE 2. LOST IN TRANSITION” Rumeenia kõige tuntum kaasaegne kunstnik CĂLIN DAN.

Călin Dan on selleks projektiks valmistunud pika aja vältel. Tema huvi Tallinna vastu on väga isiklik. Lost in Transition – siirdes kaduma läinud – esitleb tema Tallinna linnaruumiteemalist veel protsessis olevat tööd, milles osalesid ka Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased.
Näitus põhineb kahe postkommunistliku areaali – kaugel lõunas asuva Bukaresti ja põhjamaise Tallinna – võrdlusel, kus moodustavad mitmes suunas areneva draamakolmnurga Calin Dan, Tallinna Linnahall koos oma looja Raine Karbiga ning Ceausescu kurikuulus “Diktaatori loss” Bukarestis.
Călin Dan selgitab: “Miski ei saaks olla esmapilgul erinevam kui keskmise suurusega iidne Tallinn ja Balkani metropol Bukarest. Siiski ühendab neid problemaatilisi piirkondi teatud sarnasus, kui võtta võrdluse aluseks kasvõi Diktaatori Loss ja Linnahall. Sõjajärgsed arengud majanduses ja ühiskonnas on nii Tallinnas kui Bukarestis toonud pinnale mitmeid latentseid kriise, mis on seotud modernse pärandi kaitse, tarbimismentaliteedi ja keskklassistumisega.
Ceausescu-aegne arhitektuuripoliitika paradigma oli minu jaoks vaid negatiivse tähendusega, kuni avastasin Raine Karbi Nõukogude režiimi ajal loodud avalikud projektid – Linnahalli ja Rahvusraamatukogu, võimsad ja vastuolulised ehitused. Ängistava grandioossuse ja tumeda majasteetlikkuse kandjatena oli nende hoonete eesmärk täita kompleksseid sotsiaalseid funktsioone nii ametliku diskursuse sees kui väljaspool. See ning ehitiste vaieldamatu arhitektuurimorfoloogiline kvaliteet tõstis Linnahalli kiirelt muutuvas linnaruumis ajaloolise teetähise seisusesse. Linnahall ja selle suurepärane autor Raine Karp on emotsionaalse arhitektuuri tüüpilised näited – nad on vastuolulised, problemaatilised, elulised – sellest saab ainest ka minu järgmine film.”
Andres Kurg, arhitektuuriteoreetik leiab: “Călin Dani projekt ja huvi Linnahalli vastu on kindlasti laiem kui pelgalt arhitektuuriline. Linnahall on hoone, mis ei mahu tänaseid ruumilisi otsuseid valvavatesse piiridesse. Linnahalli valmimise järel 1980ndatel kirjutasid arhitektid sellest kui “suurejoonelisest” ja “ratsionaalsest” hoonest, milles puudub “irratsionaalne eluline ollus” (Ain Padrik, Linnahall”, Ehituskunst II-III 1982-1983). Paradoksaalsel kombel on tänaselt positsioonilt vaadates Linnahall oma äärmuslikus ratsionaalsuses täiesti irratsionaalne ja kinnisvarinvestorite arendusloogika seisukohast (“üks maatükk teise järel”) täiesti ebaratsionaalne. See on täiuslik utoopiline ruum, mis kuidagi ei taha sobituda olemasoleva maailmaga või nende mõtlemisskeemidega, millega me seda maailma tabada püüame. Sellepärast on Linnahall jäänud  jalgu nii praegustele omanikele kui potentsiaalsetele ostjatele. Viimased on huvitatud  ainult Linnahalli alusest maatükist ja võimalusest rajada kesklinna ja mere vahele ekslusiivne elamurajoon, et saaks purjekaga “otse treppi” sõita. Tuleb tunnistada, et ka seda kujutluspilti tagant tõukav iha on üdini irratsionaalne. Aga see on iha ilma utoopiata.”

Călin Dani näitus VAALAS jääb avatuks 10. juunini.

Eha Komissarov

Lisainfo:
Vaal galerii
6810 871