2005 >

VAAL GALERII ARCO MESSIL 11.02.2005


Noored kunstnikud Alice Kask ja Tõnis Saadoja viibisid 10.-14. veebruarini rahvusvahelisel ARCO kunstimessil Madridis, kuhu lähetas neid noorte kunstipreemia raames Vaal galerii. Kunstnikega oli kaasas kuraator Eha Komissarov.

Alice Kase ja Tõnis Saadoja jaoks oli ARCO formaat esmakordne kogemus. Noored leiavad, et kunsti vastuvõtt mastaapsetes kogustes oli pisut väsitav, teoste hulk lähenes Saadoja sõnul lausa hullumeelsuse piirile. Samas kinnitavad noored, et messikülastus oli väga eriline elamus, ning kommenteerivad nähtut sõnaga: lahe! 

Alice Kask, Tõnis Saadoja ja Eha Komissarov räägivad:

Alice Kask:
Messikeskus oli tohutu. Jõudsime sinna just avamisjärgsel päeval. Oli väga palju rahvast. Tore oli näha nii palju inimesi, kes olid tulnud kõik kunsti vaatama.
Suur osa teostest oli tehtud neo-popi võtmes. Tööd olid kõik väga perfektse teostusega. Oli maali, fotot, joonistust. Videot, skulptuuri ja instalatsiooni esines vähem. Kõige enam paelus mind foto. Maali koha pealt midagi täiesti uut ja rabavat ei olnud. Aga tore oli oma silmaga näha tuntud ajakirjadest nähtud teoseid.
Esindatud olid ka sellised kunstnikud nagu Tapies, Hirst, Raushenberg, Picasso, Klee jne. Suur messi nael oli Frida Kahlo maal, mille nägemiseks pidi järjekorras seisma.
Arvan, et peaks nii palju kui võimalik maailmas sellistel suurtel üritustel käima. See on väga värskendav ja kasulik kogemus.

Tõnis Saadoja:
Arco kunstimess üllatas eelkõige oma ennenägematu ja -kogematu mastaapsusega. Päevaga jõudis ekspositsiooni vaevu läbi käia, arvestades tunglevat rahvamassi ning „skisofreenilist labürindilisust”.
Sisuliselt kattus nähtu kaasaegsetest kunstikataloogidest ning –ajakirjadest tuttavaga. Põhiosas korralik mainstream väljapanek üksikute kurioosumitega.
Maalijana keskendusin eelkõige erialastele töödele ning vaadata oli tõesti palju. Paraku peab aga nentima, et suur osa kaasaegsest maalist, olenemata autori päritolumaast, on kahtlaselt ühenäoline.
Jutud fotorealismi taastulemisest (-olemisest) on täiesti põhjendatud. Valdav osa kaasaegset maalikunsti põhinebki fotolikul kujutisel, kusjuures paljudel juhtudel pole muutunud ka 70ndatel väljakujunenud ikonograafia.
Samas on kõvasti pihta antud ka popkunstile. Juhuslikud ülesvõtted korteripidudest, portreed klubinoortest, kulunud interjöörid, kiirteed, bistrood. Eelpoolnimetatu võiks kokku võtta ühe ekspositsiooni koondnimega „Saturdaynightbathroom”. 
Kummalisel kombel jätsid aga just sakslased tugeva ning mitmekesise mulje, tehniliselt innovatiivsed ja perfektsed. Seda võib öelda muidugi enamiku nähtud kunstnike kohta. Omaette saarekese moodustasid Jaapani, Hiina ning Korea kunstnikud, kelle osaliselt euroopalike mõjutustega tööd mõjusid oma ootamatu sümboolikaga.
Lemmikuks kujunes aga Daniel Rozin’i „Wooden Mirror” – interaktiivne installatsioon, kus süstemaatiliselt liikuvad puuklotsid peegeldasid reaalajas teose ees toimuvat.

Eha Komissarov:
Ülevaate andmisel  ei saa mööda ARCO statistikast:
Esindatud oli 33 maad, keda tutvustasid 150 välismaist galeriid ja 100 Hispaania päritoluga galeriid. Euroopast ei näinud ARCOl Põhja-Euroopat, ent  võimsalt olid esil  Saksamaa, Suur-Britannia, Šveits, Itaalia ja omaette suurusena New-York. Ida-Euroopal näib esialgu raha kunstimessideks nappivat  ja ARCO jaoks investeerisid üksnes Venemaa oma ühe galeriiga, Tšehhi ja Eesti, keda esindas vene galerii Tallinnast (sic!), mis oli peale Ene-Liis Semperi video näitamise täielikult keskendunud Moskva kunstnikele.
Ida-Euroopast oodati kindlasti suuremat esindust ja üks ARCO programmidest kandiski nime Uued Territooriumid. Võin VAALA  kogemuse põhjal oletada, mis juhtus Ida-Euroopaga. Huvi oli suur ja algul registreeruti hoogsalt, ent kapitali esinemiseks ei leitud ja programmis Uued Territooriumid laiutas ARCOl hoopis Mehhiko, kes seal pole mingi uustulnuk, ent sai oma programmile riikliku ja erakapitali toetuse taha. Isegi Frida Kahlo töö toodi kohale!
Galeriide seotus oma asukohamaaga eriti ei tööta, sest rõhuvas enamuses on galeriid rahvusvahelise profiiliga ja ka vene nimekate kunstnike pakkumine neile probleeme ei valmistanud. Kõige trendikam regioon on praegu Aasia ja hetkel ollakse huvitatud Hiina kunsti toomisest. Tee galeriide nomenklatuuri kulgeb väikeriigi kunstnikel läbi edukate esinemiste suurtel rahvusvahelistel näitustel, eriti kui neil on võimalus pälvida kriitika tähelepanu.
Võrreldes 1990. alguse ARCOga, kus VAAL osales, on hinnavahedele rajatud müügiedu strateegia, kus tundmatu maa pakkus toredat kunsti kättesaadavate hindadega,  asendunud kunstniku rahvusvahelist läbilöögivõimet demonstreeriva trendiga. Kunstimessid kloonivad trendikaid kunstiüritusi nagu Berliini biennaalid jms. ning galeriid panustavad messidel  nn. projektikunsti. ARCOl oli ohtralt fotot, installatsiooni ja kineetilisi kunstieksperimente ning maalikunstiski  otsiti juurdepääsu maali innovatiivsemale poolele. Viimane on teadagi seotud teema või vormikeele uudsete ja ebaharilike lahendustega ja ette oli võetud kõikide maailmas tunnustatud maalisuundade arengud. Minimalistid, realistid, pop-kunst, ekspressiivne maal jms. leidsid  ARCOl  käsitlemist vaatenurgast, mis pakkus vastuseid viimaste aastate arengute kohta.
Sedalaadi pakkumine orienteerub kunstituru nõudluse muutumisele. Kunstimessi püsikliendiks pole enam eraisik või väikefirma, kes soovib messilt hankida  toredat pildikest oma office`i värskendamiseks, vaid ilma teevad suuremad korporatsioonid, kes on tõsiselt võtnud ette kunstikogude soetamise ja suudavad suuri summasid välja käia.
Kunstniku tee galeriide nimekirja kulgeb non-profit kunstis saavutatud edu kaudu ja  edasine karjäär profit-kunsti valdkonnas rajaneb  värske idee ja kõrge teostuskultuuri hästileitud tasakaalule.
ARCOl nägin askeldamas Kiasma direktrissi Tuula Karjalaist oma saatjaskonnaga ja küllap olid paljud Kunst Halle`de juhid ja muuseumidirektorid ARCOl ametis värske informatsiooni hankimisega.