2005 >

TARTU PILDIMÜSTIK TALLINNAS, VÕTKE VÕI JÄTKE! 25.01.2005

Tartu kunstikoolkond on alati erinenud ja arvatavasti ka jääb erinema Tallinna omast, mis on paratamatu. Pildimüstikute süngevõitu maailm jääb tihtipeale suurele auditooriumile kaugeks, mõjudes pigem ängistava ja õudust tekitavana.

Picasso on kunagi polemiseerinud selle üle, kuidas igaüks tahab aru saada kunstist, kuid pole proovinud samas aru saada linnulaulust. Ja üleüldse on inimesed, kes püüavad seletada pilte, enamasti ikka valel teel.
See pole mingisugune uudis, et kaasaegses kunstis pole ammu enam kaugeltki mitte kõik ilus ja üheselt mõistetav. Seetõttu polegi vaja linnulennult mõista Priit Pajose loomingut.
Tehniliselt kasutab Pajos oma töödes aga traditsioonilist maalispetsiifikat, kus pildikompositsioonide ülesehituse, valguse ja varju kujutamine on vastavuses aastasada vanade kommetega. Hoopis teine asi on aga sisu.
Meil on tegemist kaasaegse kultuuri kõrgeimate väärtuste kehtivuse hääbumise ja väärtusetustumise protsessiga, milles Pajosel on oma sõna sekka öelda.

Ei saa mööda vaadata

Need pahaendelised surmakujundid on suubumas «ikoonilt» «ikoonile», moodustades kummalise passioonitsükli, mis lõppeb traditsiooniliselt ülestõusmise ja taevaminekuga, aga seda kõike pajoslikult.
1998. aastal kirjutas Katrin Kivimaa pärast suurejoonelist maanteenäitust, kuidas Mari Sobolevi «avastatud», areeniletoodud ja propageeritud seltskond on jõudnud punkti, kus neist ei saa enam mööda vaadata.
Seda just tervikliku nähtusena, mis peale kunstipildi loodetavasti ka ühiskonnas iseseisva suundumusena silma torkab, riivab ja ärritab.
Pajos oli üks nendest poistest, kes sel üritusel kaasa lõi.
Aastal 2002 väidab Jaan Elken, et Priit Pajos, kes 1998. aastal arvestatava meediakäraga Tartu ülikooli maalieriala lõpetas, oleks otsekui klooninud teemasid Kaarel Vullalt.
Mõlema kunstniku 2001. aastal Vaalas toimunud näitused räägivad meile veidrast süvenemisest trendile mittealluvatesse mütoloogilistesse maailmadesse.
Tänaseks on aga nn kunstimarginaalid saavutanud juba uue tasandi, kus nad on muutunud enesestmõistetavaks elemendiks kultuurimaastikul, segamata ja üllatamata peavoolu.
Kuigi mõned kriitikud halvustavad Pajose loomingus liigset literatuursust või lobisemishimu, karrikeerides kogu kunstniku müstikamaigulist maailmatunnetust, on siiski alust autorit kiita tema järjekindla stiilitunnetuse pärast.
Hea meelega näeks Pajost peagi tegelemas juba liikuvate piltidega multifilmižanris. Animatsiooniga tegeledes looks autor kindlasti pretsedendi, sest Eestis puudub seni müstiliste sugemetega multifilmitraditsioon.
Priit Pajose peksponeeritud töödes puutume kokku loodusrahvale omase, usundilistel uskumustel põhineva animismiga, milles arhetüüpsed kujundid kuulutavad looduse triumfi.

Meeleline draama

Siit leiame meelelise draama kohati arutu võimenduse, kus ilutsevad sümbolid ja kabalistlikud kujutised on ühendatud inimkonna huku vaiksete võludega.
Purpursed surilinad, viiruk, leegid, söestunud luud, transis preestrid, kuutõbised kurjakuulutavad deemonid, milles Cocteau esteetika on paari pandud Becketti omaga.
Parafraseerides viimast: «Löömegi end ära pimeduses ja oleme kuni kaelani keset müstikat.»
Seetõttu tunneme end Pajose tööde keskel justkui teatris, kus meile on antud loožikoht, et selgemalt jälgida mängu, millel on vaid üks vaatus: siin ja praegu.

Kunstinäitus
«Mees metsast», Priit Pajose maalid Vaal-galeriis
Avatud alates 11. jaanuarist 

Riin Kübarsepp
Postimees 24.01.2005

Artikkel