2005 >

PRIIT PAJOS - MEES METSAST 11.01.2005



PRESSITEADE
Teisipäeval, 11.jaanuaril kell 17 avati VAAL galerii viieteistkümnenda hooaja esimene väljapanek, Priit Pajose maalinäitus MEES METSAST. Näitusel näeb valikut Pajose kolme viimase aasta loomingust  ja tema sürrealismipõhise müstilise kunstitrendi uusi arendusi.

Hetkel saab Tallinnas näha korraga kahte Tartu KURSI koolkonna juhtivat maalijat, Peeter Allikut ja Priit Pajost ning ülejäänud kujutavate kunstide ümber keerlev elu on jätnud mulje, et sürrealismile, müstilisele kunstile ja  ulmeloomingule tõsiseltvõetavat alternatiivi naljalt ei leidugi. Tartus, Pärnus, Viljandis ja Eestimaa metsades toodetud sürrealism on koloniseerinud rahvusliku maalikunsti ja selle müstilisest eskapismist kõneleva nähtuse kommenteerimine oleks jõukohane üksnes kunstisotsioloogile, keda  Eestist paraku ei leia.

Priit Pajose nime leiab ajavahemikul 1990–2000 toimunud sürrealismi plahvatuslikku laienemist juhtinud isakujude ringist ja kireval ulmeloomingu  maastikul viitab tema kunst sürrealismi müstilistele arendusteedele.

Tegemist on üsnagi eksklusiivse trendiga, mida pole võimalik viljeleda eelteadmisteta religioonide ajaloost ja õuduskirjanduses "gooti romaani" nimetuse all esineva arhailisesse suundunud hirmumaailma kirjeldustega tegelevate esituskonventsioonide valdamiseta.

Pajos kirjeldab meile öiseid maailmu lähtekohalt, et pimedus on see, mis teeb nähtavaks. "Valgustkartvad teemad", mida näeb vaataja, on muidugi puhta fantaasia viljad.

Kunstniku kujutlusvõime paistab silma ambitsioonikusega ja tema sümbolid pürivad osalema laiemates keskusteludes, kus nad on liitunud Keelu ja Patu, Moraali ja Amoraalsuse, Religiooni ja Ebausu dihhotoomiliste mõistetega. Tema taiestes on ainet tõsiseltvõetava poeesiadiskursuse produtseerimiseks, milles leiab ka alateadvuse peegeldusi.

Eha Komissarov


PRIIT PAJOSE KOMMENTAAR
Olen pärit sumbunud väikelinnast Türi, seega võin end lugeda küll meheks metsast. Näituse pealkirja kontekstis olen pigem mees, kes räägib metsast. Mets on sügav ja hämar, ilus ja salapärane.
Kõikides minu töödes on peategelased pühendunud oma asjale. Ma moodustan gruppe, sekte, perekondi. On üks tegutseja, tihti on ka lihtsalt vaatlejaid ja arutlejaid.
Oma tööde konstrueerimisel, nagu loo jutustamisel ikka, kasutan lihtsaid vastandusi: teadmine-uudishimu; hirm-hulljulgus; kurjus-hoolivus; kavalus-siirus jne. Rohkem ei saa ma sellest rääkida, sest nende vastandite seostumine toimub mitteteadlikult teatud mõtlusseisundis.
Ma ei ole eriti nokitseja tüüp. Ma ei suudaks pilti lõpuni maalida, kui pildi süžee ja nüansid oleksid peas täielikult valmis.
Lõppviimistlus on igav, seetõttu olen vähendanud ka maalide formaati. Arvan et nii suudan töötada suurema pingega kuni lõpuni.

Mida öelda kurjuse kohta minu töödes?
Jah, eks ma ikka räägin kurjusest palju, kuid ise olles loomult tolerant, ei valitse ka mustad jõud täielikult minu pilti. Nii ka inglid mu töödes ei ole üllad jumalasõdurid või head kaitsevaimud.

CV - Priit Pajos