2006

TALVIKU JUUBELIAASTA JÄTKUB 4.12.2006

Reedel, 1. detsembril saime osa Hermann Talviku 100. sünniaastapäeva  järjekordsest kunstinäitusest. Adamson-Ericu muuseumis avatud näituse koostaja Kersti Koll oli õnnestunult keskendunud Talviku nägemuslikule loomingule, tuues Tallinna, Tartu ja Rootsi kogudest välja töid, kus on esil kunstniku müstiline vormikeel. Mäletatavasti olid Vaala ja Jaan Manitski koostöös kevadel Stockholmis ja suvel Viinistus näha olnud näitusel põhiliselt tema loodusmaalid kodukohast Funäsdaleni mägedes ja mujalt maailmast.

Nii saab kunstihuviline vähegi laiema ülevaate selle võõrsil tegutsenud suurmehe mahukast loomingust, mis, tõsi kül, alles ootab kunstiajaloolist väärtustamist.
Talvik töötas suurema osa pagulusest väliselt eraklikuna kaugel Norra piiri ääres, kuid väisas aktiivselt kõiki eestluse suuremaid koldeid Stockholmis, Uppsalas, Göteboris, Örebros jm. Rändas palju Euroopas ja pidas Hispaanias suvekodu. Vaatamata rahvuskaaslaste konservatiivsema tiiva hukkamõistule laadis auto pilte täis, pani naise rooli (ise ta autot ei juhtinud) ja sõitis läbi Viiburi Eesti NSV pealinna ning korraldas 1972. aastal Kadriorus isiknäituse. Suveräänne kunstnikuisiksus, loominguväljaks inimese elu ja universum, kodukeeleks emakeel (õpetas roostlannast abikaasale ja tütardele eesti keele nii omaseks, et need valdavad seda tänaseni üllatavalt ladusalt, kuigi suri paarkümmend aastat tagasi).
Tore, et seekord said Tallina tulla kõik lähedased: lesk Irma, tütred Liina ja Mirjam ning poeg Kristjan. Kuni on võimalus intervjueerida lähedasi, võib loota, et koguneb pereisa ehedat materjali ka Talviku psühholoogiliseks portreeks, mis aitaks seda ainulaadset kunstnikku sügavamalt mõista.
Vaalal on Talvikuga üks ootamatu olustikuline pide: kunstnik kasvas üles Tallinnas Katusepapi tänavas, isa käis tööl tselluloosivabrikus, kus aeg-ajalt maksti osa palka kartongis, millele noor Hermann hakkas joonistama... Tahtmata seda seost müstifitseerida, peab nentima, et vaatame Talviku töid siin galeriis keset Zelluloosi keskust tähendusrikkama pilguga.
Näitusega Admson-Ericus kaasneb ka talvise koolivaheaja kunstistuudio. See on hea mõte, Talvik on inspireeriv ja mine tea, kellest võib jälle keegi saada.