2006

EDUARD KUTSARI METSIKUD MAASTIKUD 9.06.2006


13. juunil
avati Vaalas Eduard Kutsari (1902-1970) tööde näitus “Metsikud maastikud” Urmas ja Kaja Kivisalu erakogust.
Eduard Kutsar sündis Tartus Supilinnas nahavabriku töölise paljulapselise pere noorima lapsena. Nooruki kunstiannet märkas tuttav kirikuõpetaja, kes võimaldas tal alates 1919 asuda õppima vastavatud Pallases.

Perekonna majanduslikult kehva seisu tõttu venisid sealsed õpingud maali, graafika ja skulptuuri alal 18 aasta pikkuseks (1919-1937).
Näitustel osalemist alustas Kutsar juba õpingute ajal, selleaegseid töid iseloomustades on Helmi Üprus hinnanud “väljapääsu otsivat tugevat temperamenti”. Tallinna Kunstihoones 1940 korraldatud personaalnäitus valmistas paljudele kunstihuvilistele tõelise üllatuse ning selle puhul võtsid sõna paljud kaasaegsed kunstikriitikud. Näitusekataloogi eessõnas kirjutas Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor Sten Karling: “Dünaamiline pintslikiri, mis iseloomustab suurt osa Kutsari maalingust, on tema impulsiivse loomisjõu otsene väljendus. See on elav, liikuv, jõuline loodus, mida ta armastab.”  1940ndate algul toimus muutus – senine ülevoolav tormakus taltus ning asendus peenelt nüansseeritud koloriidi ja kohati filigraanse peensusega läbitöötatud loodusmeeleolude edasiandmisega. Kahjuks saab Kutsari varasest loomingust aimu väga väheste säilinud näidete vahendusel, kuna 1944 Tartus lõõmanud sõjatulekahjus hävis valdav osa töödest. Sama saatus tabas ka mõningaid sõjapakku kaasaviidud teoseid.
Sõjajärgsed aastad kujunesid Kutsari jaoks katkendlikeks, tema impulsiivsel ja põikpäisel loomul oli raske kohaneda sotsrealistliku kunsti kaanonitega. Selle perioodi kõige huvitavamateks teosteks on kindlasti tema autoportreed, mis Voldemar Ermi sõnul on “vapustavalt avameelsed ja psühholoogiliselt meisterlikud kõnelused iseendaga.” Tollal elas Kutsar Elvas ning maalis suure hulga isikupäraseid, sügava loodustunnetusega maale nii väikelinnast kui selle ümbrusest. Loendamatul hulgal valmis tal postkaardiformaadis miniatuurmaale, joonistusi ja akvarelle.
Kutsari ekstsentrilisele ja püsimatule natuurile oli omane meeleolude kiire vaheldumine, üleminek pulbitsevast rõõmsameelsusest masendushoogudesse. Depressioonid päädisid 1956. aastal – võimalik, et tahtliku – auto alla jäämisega Elva tänaval, mille tagajärjeks oli parema käe amputeerimine. Järgnes ravi psühhoneuroloogiahaiglas. Visa tööga suutis kunstnik loomingut jätkata vasaku käega ning hilisloomingut tähistab uus puhang, mille katkestas kopsuvähk 1970. aastal. Aasta hiljem avati kunstniku lese Elisabeth Kutsari algatusel Elvas Eduard Kutsari Ateljeemuuseum.

Näitus jääb avatuks 30. juunini.

Lisainfo:
Marion Tupits
Vaal galerii
6810 871
galerii@vaal.ee

Loe Riin Kübarsepa arvustust