2006

WIIRALTI VIIMANE SÕBER SAI 90-AASTASEKS 10.03.2006

6. märtsil sai 90-aastaseks Roosis elav kunstiajaloolane Robert (Rain) Rebas, kes on uurinud paljude Eestist pärit kunstnike loomingut. Rebas osales II maailmasõjas vabatahtlikuna Soome armees ning elab alates 1944.a Rootsis, kus on aastaid tegelenud väliseesti kunstnike loomingu mõtestamisega. Kõige põhjalikumalt on ta uurinud Michel Sittowi elu ja loomingut, väidetavalt on ta ainus, kel on olnud võimalus süsteemselt süveneda Eduard Wiiralti päevikutesse. Rebas on uurinud Erik Haameri, Enno Halleki jt väliseesti kunstnike loomingut ning seisnud Eesti Kunstimuuseumi loomise eest.

Millised on teie mälestused Wiiraltist?
Ilmselt võin liialdusteta öelda, et olen viimane Wiiralti sõber, kes veel elus on.
Wiiralt oli väga kaunis ja haritud inimene. Ta oli eesti kunstnik, kuid liikus Pariisi ja vene haritud ringkondades. Inimesena oli Wiiralt vaikiv tüüp. Tal oli vähe sõpru, küll aga hulgaliselt nii austajaid kui vaenlasi.
Wiiralt oli kirglik päevikupidaja ja mul on olnud ligipääs tema päevikutele. Ta oli väga elegantne kirjutaja, mulle tundub, et keegi pole eesti keeles kirjutanud ilusamini kui tema ning mitmed eesti haritlased on hiljem tema stiili matkinud. Wiiralti kalligraafiline käekiri on juba iseenesest imetlusväärne looming.
Wiiralt armastas väga loomi, tema lemmikud olid kassid ja hobused. Wiiralti päevikus leidub aegajalt napp repliik „suhkur hobusele“ – see tähendab, et kunstnik oli kohanud Pariisi tänaval hobust, kellele sai suhkrut pakkuda.

Millised on olnud Teie suhted väliseesti kunstnike ringiga Rootsis?
Olen olnud lähedane sõber väliseesti kunstnike Erik Haameri ja Enno Hallekiga. Tundsin ka Endel Kõksi, kes oli väga erudeeritud inimene ja suurepärane organisaator.

Olete väga põhjalikult uurinud ka Michel Sittowi elu ja loomingut.
Michel Sittowi loomingu mõtestamine on olnud minu elutöö. Kunstiajaloolasena määratlengi end eelkõige keskaja kunsti tundjana. Olen käinud Euroopas palju Sittowi jälgedes, külastanud kohti, kus ta on elanud ja töötanud.
Sittow oli fenomenaalse saatusega kunstnik – tema fenomen avastati alles 400 aastat peale tema surma. Sittowi ja Wiiralti saatuses on mitmeid sarnaseid jooni, nüüd on ka Wiiralti tunnustus hakanud suurenema.

* * *

Faktid Robert Rebase kohta
- Sündis 16.03.1916 Tallinnas
- Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust  koos kirjanik Jaan Krossiga
- Osales II ms vabatahtlikuna Soome armees, sai raskelt haavata
- Elab alates 1944.a Rootsis, kus alustas kunstiõpinguid ja omandas uurimusega Michel Sittowist Stockholmi ülikoolis filosoofialitsensiaadi kraadi.
- On toimetanud kodumaal rahvusliku vaimuga ajakirja „Tuleviku rajad“, rindeajakirja „Üle lahe“ koos kirjanik Ilmar Talvega ning ajalehte „Vaba Eesti“ Rootsis
- Avaldatud mitmeid raamatuid ja artikleid väliseesti kunstnike ja kunstiajaloo teemadel, käsitlenud M. Sittowi, E. Wiiralti, E. Haameri, E. Halleki, M. Mutsu, E. Kõksi, H. Talviku, O. Mikiveri, O. Subbi ja O. Paju loomingut.
- Toetanud välismaal eesti kunsti koondamist, teinud 1980ndatel koostööd Eesti Kunstide Keskusega

(Pildil: Erik Haameri pliiatsijoonistus Robert Rebasest)

Ellu Maari artikkel Eesti Päevalehes