2015

MILIUS - MÄLESTUSI KÜNKALT 04.06.2015

Tartust tuli halb uudis – lahkus Matti Milius. Elu paradoksid: legendaarne Matti, turjakas ja häälekas mees, lahkus kuidagi kahanevalt, elades viimased kuud kliinikumi õendushaiglas valusid ja vaeguseid pehmitava hoole all.

Esimesed järelehüüded märgivad, et kaotasime teeneka kunstikoguja. Seda ta tõepoolest oli. Ent midagi tähendusrikast jääb sellest rollist välja. Mis tegevused need siis oleks? Nõuka-aegne dissident? Põrandaaluse kirjanduse usin ümbertrükkija ja levitaja? Häälutaja – deklamaator? Inspireeriv modell? Igavene jauram? Jah ja ei. Need oleksid nagu alamrollid, mis teda küll iseloomustavad, kuid see päris õige tegelaskuju jääb ikka tabamata. Äkki ta oli siis mees, kes ei mahtunud künkale, kui parafraseerida Jaan Oksa ja Peeter Mudistit. Mõelda vaid, kui põnevalt kujutab Miliust oma loomingus nii kirgas anne nagu Mudist (näiteks õlimaalid “Milius künkal” ja “Lennukoolis”). Või Tiiu Kirsipuu üleelusuuruses kipsskulptuur kandjapoosis Miliusest – keegi võib selles käsitluses nautida irooniat, keegi vastupidi sümpaatiat püdela kehaga seeniori kujutamisel, igatahes ei tohiks kuju jätta enamikke möödujaid ükskõikseks.

Niisugune looming ei sünni kunstniku ja kunstikoguja formaalsest suhtest. Matti oli muidugi huvitav füüsiline kuju, lisaks veel tema habe, piip, barett. Ent ilmselt veel enam inspireeris, et ta oli juba eluajal ammu saanud müüdiks, mille tabamine võis ajada “pintslikarvad turri” ning esitada väljakutse too fenomen jäädvustada.

Vaal galeriil on kahju, et ei saanud asja Matti portreede näitusest. Mõni aasta tagasi käis ta ise sellise idee välja. Novembris, sünnipäevakuul, miks mitte. Millalgi tähtaja lähenedes selgus, et ta oli seda mõtet jaganud veel mitmes teiseski kunstisaalis ning konstrueerinud lausa üritustesarja, sekka muidugi lubadusega pakkuda ohtralt vahuveini ja maasikaid. Kuigi see oli juba aeg, mil ta taksoga enam nii palju ei sõitnud, rohkem bussiga, jäid tema ideed endistviisi lennukateks ja sel viisil lennata talle meeldis, ei kartnud kõrgust ega kokkupõrkeid. Eramuuseum Valga-Valka piiripunktis – kas pole bravuurikas ja otsapidi rahvusvahelise haardega mõte? Tähelepanuväärne on siinjuures see, et kui üks või teine idee siiski tegelikkuses ära langes, ei olnud reeglina ei solvunuid ega pettunuid. Võimalik, et Matti nipernaadilik õhin oli just see, mida tema puhul nautisime ja millest jääme argiradadel liikudes puudust tundma.