2014

VAAL GALERII TALVESALONG_EFRAIM ALLSALU 30.01.2014

Austatud kunstisõbrad!

Meil on hea meel kutsuda teid Vaal galerii talvesalongi. Oleme koondanud näitusele läbilõike Efraim Allsalu loomingust.

Väljapanekul saab näha mitmekülgset valikut läbi kunstniku mitme loomeperioodi - 1970ndatest kuni käesoleva aastatuhande alguseni. Näitus-müügi teostega saab tutvuda siin.

Näitus on galeriis avatud 1.-8. veebruarini.

Vaal galerii seekordne näitus hõlmab ligi 30 Efraim Allsalu maali 1980. aastatest 2000ndateni, mõnd üksikut ka 1970ndatest. Tartus on hilisemaid töid esitatud 1999. aasta isikunäitusel, Tallinnas neid nähtud pole, igatahes mitte nii tugevas, mitmekülgses ja kunstnikule iseloomulikus valikus. Allsalu õppis aastail 1948-51 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, seejärel ERKI-s, mille lõpetas 1954. aastal. Ta paistis kohe silma. Mahtra sõja 100. juubeliaastal loodud „Teomehe pere lõunalauas“ (1958) riputati juba 1960. aastal Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsiooni. „Elmar Kitse portree“ (1961, EKM) näitas tema võimekust psühholoogilise portree vallas.

Tema positsioon ühe juhtivama Tartu maalijana ja 1960. aastate kunsti uuenduspüüdluste eredalt isikupärase esindajana kinnistus 1964. aastal Tartu Kunstimuuseumis koos Ilmar Malini ja Kaljo Polliga korraldatud rühmanäitusel, kus ta esines juba küpse meistrina. Varjundiküllane, võbeleva valgusvarju käsitlusega laad, valdavalt lüürilis-sümbolistlik kujundikeel, millesse juba tollal segunes groteskseid jooni jäi talle edaspidigi omaseks, kusjuures 1970ndatest hakkas tugevamini avalduma iroonilise alatooniga intellektualism, maalilise tundlikkuse säilides. Selle näiteks võiks olla juba „Male – kuninglik mäng“ (1972, EKM) – lõiv talle koolipõlvest külge jäänud harrastusele. Tema isikunäitused toimusid aastail 1973, 1983 ja 1989 Tartu Kunstimuuseumis, 1983. aastal Eesti Kunstimuuseumis; ta esindas eesti maalikunsti 1969. ja 1975. aasta Vilniuse maalitrienaalil. 1982. aastal sai ta Kristjan Raua nimelise aastapreemia maali „Õigus“ eest. E.Allsalu asendit kunstis peegeldas tema valimine Eesti Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimeheks aastail 1961-1977.

Viimastel aastakümnetel tabas teda paljude vanemate kunstnike saatus: ta jäi tähelepanu keskmest kõrvale, sest esile olid kerkinud uued põlvkonnad sootuks erinevate taotlustega. Ent loomulikult töötas ta edasi ja tema laad omandas uusi jooni, muutudes nägemuslikumaks, olles kantud tegelikkuse ja inimlike unistuste efemeersuse tunnetusest. Seda tunnetust annavad edasi niihästi pehmed, hajuvad , samas rahutud pintslipuuted, mis lasevad reeglina paista maalialuse – masoniidi – koredal pinnal, kui ka romantiline valgusekäsitlus. Sagedane on mahe, summutatud värviheledus rohke valge kasutamisega, aga selle kõrval näeme ka rembrandtlikku sumedust, milles figuure markeerib helendav kontuur. Esimest illustreerib käesolevast valikust näiteks „Maskid“ (1982) – kunstniku elu- ja inimesemõistmisele küllaltki iseloomulik motiiv, teist „Pohmell“ (1995). Grotesksed maskid näivad keerlevat otsekui unenäolises ringtantsus maalis „Karneval“ (1992), ekstaasis ringlevad figuurid teostes „Palmisaarel“ (1994) ning „Jaanituli“ (1995), oma jõust joobunud näikse olevat muinasaegsed „Vägilased“ (1996). Suuremast kompositsioonist „Tartu – ingel“ (1989) jääb mulje, et kunstnik nägi vastheisatud sinimustvalgeski üht sakraalse tähendusega objekti. See on ideelt kindlasti üks E. Allsalule tüüpilisi kompositsioone.

Kompositsioonide kõrval on näitusel ka paar aktimaali – õhulisem ja heledam „Lamav akt veiniklaasiga“ (1982) ning varjudest ümbritsetud, maisem, plastilisem „Akt toolil“ (1995). On rida lillemaale: neid on Efraim Allsalu ikka armastanud maalida, eelistades viimasel ajal väikeseõielisi põõsasroose.

Efraim Allsalu – vana hea Jeffi – näitus on tore kingitus tema sõpradele, nooremale publikule aga võib see kujuneda avastuseks.

Pressiteksti koostas Mai Levin.

Lisainfo:
Vaal galerii
6810 871
5302 8766
galerii@vaal.ee