KÜLAS KUNSTNIKUL

KÜLAS LEONHARD LAPINIL

„Kui näed seitset kirikut, saad nõiduda.“ Just selliste sõnadega juhatab meie jutuajamise sisse Leonhard Lapin, viidates oma ateljee aknast avanevale vaatele, kust paistab ei rohkem ega vähem kui seitse Tallinna kirikut.

„Külas kunstnikul„ teise rubriigi jaoks külastasime Leonhard Lapinit, kes detsembri lõpus tähistab oma 65. juubelit. Lapin meenutas meie rõõmuks põgusalt popkunsti sünniaega ning jutustas muuhulgas sellest, miks ta loob oma kunsti seeriatena. Kirgliku ja sotsiaalse närviga inimesena põimus tema juttu ka kilde EKA eksistentsist.

***

Tõuke arhitektuuriõpinguteks sai Lapin oma vennalt, kes teadis elutargalt, et kunstnikud käivad talt pidevalt raha laenamas ning soovitas seetõttu Lapinil kunsti mitte õppima minna. Samas leiab ta nüüd, et arhitektuur ongi kunst, ainult, et kunstis pole võimalik teha vähempakkumisi nagu arhitektuurikonkurssidel. Otsusega arhitektuuri õppima minna on Lapin väga rahul, mainides et  teatud ajani rahastas ta arhitektuurist ka oma kunsti tegemist. „Kunstile peab alati peale maksma, ükskõik missugusele kunstile. See on nagu armastusega, kingid naisele briljante ja saad vastu armastuse.“ Samas panustab Lapin oma töödega ka heategevusse ning imestab, kuidas mõni inimene ei mõista, et mõnda asja võib teha ka rahata.

Seltskond formeerus Pegasuses, meenutab Lapin oma noorpõlve jäänud Eesti popkunsti sünniaega. Pikajuukselisi ei lastud tol ajal paljudesse kohtadesse sisse, aga Pegasusse lasti. Seda perioodi iseloomustab rohke katsetamine, samas ei imiteerinud ma kedagi, jääb kunstnik kindlaks. 1971. aastat peab ta sealjuures kõige viletsamaks, kontroll ja survestamine ühiskonnas olid väga tugevad. Teisest küljest  oli see jälle sisemiselt väga viljakas aeg, aastas sai näitusele välja panna kaks kuni kolm tööd, Lapinil aga valmis aastas töid saja ringis. Suurest lugemis- ning ideede ammutamise soovist sai tal läbi loetud ka kümne kopika eest soetatud Malevitši raamat. Mis sellest, et teos oli poolakeelne.

Lapini sõnul iseloomustas toda aega avangardkunstnike solidaarsus, omavahel said hästi läbi nii Gruusia ja Armeenia kui ka Tallinna ja Tartu kunstnikud. Teatud hõõrumist võis küll täheldada vanema põlvkonna kunstnike vahel. Tartus, Pallases, oldi maalitehniliselt paremad, Tallinnas aga moodsamad. Oluline vahelüli avangardistide omavahelises suhtluses oli Ülo Sooster. Tema tundis Moskvas paljusid vabameelsemaid kirjanikke, muusikuid ja filmitegijaid, sealjuures oli ta õpetajatüüpi karakter ning võib öelda, et põlvkondadeülene nähtus. Veel rõhutab Lapin ka Kalju Põllu kui osava teoreetiku tähtsust, kelle ideid tol ajal õigesti analüüsida ei osatud. Juba Põllu legendaarsest ülikooli kunstikabinetist käisid läbi näiteks mitmed praegu tuntud poliitikud.

Just Soosterilt jõudis noore Lapinini idee, et kunstnikud peavad töötama suurte sarjadega. Lapin, kes peab seeriatena töötamist endiselt oluliseks, viskab kivi noorte kunstnike kapsaaeda, öeldes et 20-30 teosega ei jõua kunstiajaloos kuhugi. Ühest küljest on sarjade loomisel puht praktiline suunitlus, näiteks oli 1994. aastal Lapinil korraga neli näitust ning tööde arvukus võimaldas kõigile ühtmoodi esindusliku valiku välja panna. Teisest küljest annab sarjaga töötamine võimaluse näha, kas idee hakkab arenema või mitte. Kui ei hakka, jääb idee lihtsalt pooleli ning tööle tuleb asuda uue mõttega. Sellise pooleli jäänud sarja näiteks toob Lapin märkide seeria, millest valmis vaid 20 teost.

Inspiratsiooni ühe võib-olla kõige isikupärasema seeria – „Müüdi sünd“– loomiseks ammutas Lapin oma lapsepõlvest. Nii Lapini isa kui ka vanaisa olid rätsepad, neil on aga suurepärane ruumiline mõtlemine. Mõni kogenud rätsep, nagu tema vanaisa, ei võtnud isegi mõõte, vaatab kundele peale ning vajab hiljem vaid üht proovi, et ideaalselt istuv rõivaese valmis teha. Lapin kasvas lapsena selles rätsepamaailmas, aidates vajadusel ka ise väljalõikeid teha. „Müüdi sünni“ seeria aluseks oligi aastaid seisnud pakk vanu lõikelehti.

Lapin arvab, et tema abstraktne-ruumiline võimekus ongi pärit just sellest lapsepõlve maailmast, mitte Malevitši või Kandinsky mõjutustest. Lisaks ruumilisele oskusele on rätsepa liini pidi Lapinile pärandunud ka käeline võimekus. Lapini isa soovis koguni, et poiss läheks õppima moekunsti, kuid tulevane kunstnik seda ei tahtnud, kuna tema arvates korralikud mehed tol ajal selle eriala peale ei läinud.

***

29. detsembril avatakse Soolalaos Lapini 65. juubelile pühendatud arhitektoonide näitus. Kunstnik rõõmustab, et näitust korraldavad tema sõbrad Tartust ning ta ise ei pea selle pärast muretsema. Näituse fooniks on õige pea Londonis ilmuv teos „20. sajandi maailma arhitektuurijoonistused“, kus Lapin ja Toomas Rein on Baltimaadest ainukesed, kelle joonistused teosesse valitud. 


29. november 2012