Avaleht

"Endel Kõksi ja Agaate Veeberi graafikast" Meie Elu, 19.12.1963

Harri Asi
Toronto

Meie siinsesse üksluiseks muutuvasse kunstiellu tõid meeldivat vaheldust, meelte- ja vaimunaudingut Endel Kõks Rootsist ja Agaate Veeber Ameerikast. Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi Kanada Osakonna korraldusel teoks saanud näitus, mille avamine toimus pühapäeval, 8. detsembril Peetri kiriku saalis, piirdus täieliku graafika alale kuuluvate, üldiselt väiksemakaustaliste tööde esitamisega. Näitus, mille ajaline skaala ulatus Kõksi puhul (28 tööd) tagasi 1945-sse ja Veeberi puhul (27 tööd) 1956-sse aastasse, jättis veidi kokkusurutud mulje. Teoste hajutamine aga kahte saali oleks olnud kindlasti suurem viga.

Esimene valdavam mulje meie võimekast kunstnikust Endel Kõksist, kes tuntud üldiselt kubistlik-abstraktse õlimaalijana, viitab värske piltlikkuse suunas, kus keskseks objektiks inimfiguur. See üldiselt deduktiivne suund, kus tehnilised oskused täielikus kooskõlas sisemiste avastustega, näitab kujukalt Kõksi võimeid abstraktsete kogemuste konkretiseerimises. Tulemuseks on objekti uus ja ergutavalt värske tunnetamine, milles selgelt märgatavad ka kubismi kavastavad ja uut sünnitavad mõjujooned. Kubismi eostava vaimu abil Gleizes’i mõttes, mis võimaldab eneseküsitlemise, -leidmise ja -tunnetamise, ongi Kõks suutnud luua oma töödes üldisest väljuva, eriliselt individuaalse inimtüübi. Selline uus, iseenesesse sulet tõelisus on juba puhas looming, sest see ei üllata enam ega blufi, vaid veenab.

Silma hakkavadki kõigepealt just Kõksi värvilised vitrograafiad ja kombineeritud tehnikas loodud puhtabstraktsed tööd. “Pop-Singer”, “Centrum” ja “Exegesis I” on saavutused, kus miljöö, tagapõhi, vormid ja inimfiguurid läbivad üksteist. Sonoorne, kohati läbipaistev värviastendus rangetel pinnakonstruktsioonidel muudab siin kõik lüüriliseks. Lame, seinareljeeflik käsitlus inimfiguuri ja vormide osas, mis tuletab meelde Ben Nicholson’i, aina suurendab psühholoogilist läbitungivust.

Kõks kasutab edukalt ka antiikse Kreeka kunstile omaseid tehnilisi võtteid, nagu täissilm profiilis, tasapinnale väänatud käed, peopesad ja tallad ning poosid. Headeks näideteks osutuvad “Misery”, “Since cerere et bacho friget venus”, “Faces I” ning “Act I – II”.

Vormiselgusest ja -nappusest, mõistuse ja intellekti vahelisest tasakaalust annavad tunnistust “Dance I, II, V” ning tushijoonised “Masks” ja “Horses”. Viimase juures võib märgata ka futurismile omast rütmilist simultaansust. Abstraktsed seeriad “Electronics” (4) ja “Öja I – III” on sümboolsed märk-kirjad vastavate rütmitunnetuste ja impressioonide edasiandmiseks vaatlejale, kusjuures vormide paralleelsus ja kohatine värvide sümmeetria rõhutavad nendegi tööde musikaalsust. Ülejäänud Kõksi varasemad tööd, kus vormiprobleemid alati allutet väljendustahtele, sobivad näituse raami ning näitavad ilmekalt Endel Kõksi üldist arengut graafikuna.

Agaate Veeber on jäänud truuks puhtgraafilistele tehnikatele, nagu akvatinta, kuivnõel ja puulõige, millele lisanduvad mezzotinto ja monotüüpia. Seetõttu on Veeberi temaatika ka märksa kitsam. See piirdub inglite, püstse inimfiguuri, paari lille ja maastikuga. Ka värvist näib Veeber olevat loobunud peale napi sinise ja pruuni töödes “Irises II”, “Girl and Birds” ja “Decorative Head”. Viimast tööd võib pidada õnnestunuks inimlikku ilu mõtteimega ühendava sümbolismi mõttes.

Valitsedes täielikult omaksvõetud tehnikaid, näitab Veeber aga saavutusi, milliste maksimaalsus just olenebki mustvalgest käsitlusviisist. Kunstniku loomingule tulebki läheneda sümbolismi kaudu, mis aina taotleb ulmamaailma tungimist ning kõige vana ja müstilise avastamist alateadvusest. Näiliselt realistlikud inglid on siiski ainult lihtsustet, askeetliku joonega salakirjaks hingeigatsuste reflektsidele, religioossetele tunnetustele ning realiteete pühaks muutvale melanhooliale. Veeber vaatab otsekui uskliku inimese silmaga meile surnutena ja liikumatutena tunduvate asjade sisemusse. “Angel with Book”, “Angel with Horn”, “Two Angels” ja “Angel IV” on tööd, kus õhuline läbipaistvus rõhutet kloissonismile läheneva, otse kiriku aknaid meenutava joonega, mis sugerreerib inimese intiimset kontakti igavikuliste jõududega, kelle kohalolekule vihjat tumeda varju abil.

Just selekteeriva joonega, mis teeb kokkuvõtteid ja abstraheerib ühtlasi, vangistab Veeber oma objektid ja subjektid töödes “Studio” ja “New Life” ning kasutab sfumaatot müstilise momendi saavutamiseks töödes “Stillife with Vineglass” ja “Stillife with Candleholder”. Veeber on ammugi tunnetand Blake’i väite paikapidavust: piirjooned esinevad ainult meie kujutlusvõimes, looduses neid pole olemas. Just seetõttu avaldubki Veeberi loomingus kujukalt joone üks elementaarsesmaid kvaliteete: massi ja soliidse vormi sugereerimine selle abil.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann